It's not about winning or losing. It's about reaching your limits.

Täna käisin tallis.Mida enam ma Adeelele mõtlen, seda enam tundub kõik nii sõnulseletamatu. Ma ei oska ennast kuidagi väljendada, suudaks keegi minu sisse näha, oleks endal ka kergem. Kolmveerand tundi tagasi lahkus Stiina, kes hüppas läbi DVD ja mälupulga pärast. Jäime rääkima oma kaheks tunniks, kuid isegi talle ei suutnud ma ennast väljendada.

See on lihtsalt nii raske, et ta paneb mind kogu aeg proovile. Kohe, kui ma oma valvsuse kaotan, üritab ta sellest kasu lõigata ning mulle pähe astuda. Ta katsetab igal sammul, proovib minu piire, üritab näha, kui kaugele võib minna.
Aga mina küsin, kaua võib?! Ma ei jõua selle hobusega maadelda ja iga trenn uuesti nullist alustada. Saan lõpuks üleminekud normaalseks. Ei pea elu eest tirima hobust suust, et ta jääks kas või sammule, rääkimata peatustest, ülejärgmine päev tulen tagasi - kõik on 0. Hakkan siis uuesti jamama ja pusima. Ning terve etapp muudkui kordub ja kordub ja kordub... Kas on asi minus või ta ei üritagi õppida, minust aru saada, kontakti leida? I'm working my fucking ass off, et leida hobusega side, kuid vastutasuks saan mitte midagi. Nagu mu vaev ja töö ei kannakski vilja. Võib-olla ma ootan arengut liiga kiiresti, aga nii lihtsad asjad, nagu üleminekud, ei peaks ühelegi hobusele võimatud olema. Ma ainult küsin neid kuradi üleminekuid!!!
Ja teine asi, oi-oi-oi, ma parem ei hakka rääkimagi. Nii pea, kui ma arvasin, et galopp on veel normaalne allüür, millega ma saan ta toimima, siis oi, kuidas ma eksisin. Mida ma teen, kui hobune blokib säärt ja eirab ratset? Absoluutselt laseb küljed tuimaks ning ei tee minust väljagi, just kui oleksin vaid kaasreisija. Tõmbab alt ära, jookseb õlaga karjuseni välja, peatub nii äkitselt, et lendan peaaegu sadulast välja - igatahes kaotan vähemalt ühe jaluse -, võtab ise teise suuna ja traavib edasi. Mida ma peaksin tegema? Minu mõistus ei käi enam üle, ma pole ealeski ühegi sellise hobusega sõitnud. Jah, meil on selline asi nagu stekk ka olemas, aga nii palju, kui mina olen sellest aru saanud, siis ei Ester ega Kerli poolda seda. Mida ma siis teen, lasengi hobusel teha seda, mida tahab, õpetades talle sisse nõmedad kombed?
Ausalt öeldes, jah, ilmselgelt jäävad minu teadmised ja kogemused puudulikuks, seega ma lihtsalt sunnin Kerli reedel sinna sadulasse. Parem oleks, et tal kõik luud, kondid terved on, sest nii ei toimi hobune, kui mulle hüütakse vastu lihtsalt, et suru säär väljast vastu. Ei noh, seda tean ma ju isegi, ega ma puhta loll ole.
Nii palju küsimusi ja mitte ühtegi vastust.

Nagu eelnevast jutust võis aru saada, siis trenn läks aia taha. Tegin hooletult ka, sest Ester suundus linna, seega üritasin kõigest väest õigeks ajaks valmis jõuda, aga ta siiski läks varem minema. Seega osa süüst võtan kindlasti ka enda kaela.

Kui asi reedel toimima ei hakka, siis lihtsalt vägisi vean Stiina kaasa, sest, olgem ausad, Täpi on veel hullem siga, seega tal on niivõrd palju kogemusi. Kindlasti oskab ta mind aidata.

Ma vaatan seda pilti ja lihtsalt südamest soovin, et ta oleks mul kogu aeg selline kullapai:

Ühesõnaga, palun soovige mulle edu, jõudu ja jaksu, sest vahel on küll selline tunne, et miks ma üldse jaman, nii kui nii ratsutan temaga vaid 3 kuud. Aga ma ei suuda, lihtsalt juba kiusu pärast ei saa asja nii jätta!

PS! Kes ei vaadanud eelmise postituse videot, siis kindlasti soovitan! Tõsi, mis tõsi, vähemalt minu kohta.

Sincerely yours,
Grete