Hommikul saatsin talli kuu peale, kuid Reilika saatis sõnumi, seega otsustasin siiski minna.
Veteroki omanik oli kohal, pandi alguses Adeele selga. Sadulatega käis jamamine, sest see, millega mina sõidan, jäi talle väikseks ja hädavaevu mahtus teise, millega ratsutab Starry, ära. Ma ei taha siin inimesest avalikult halba rääkida, sest ta tundub siiski tore, aga mina oleksin tõsiselt tema asemel enne mõelnud, kas üldse hobust osta ning sel juhul, kui suure.
Ma saan täiesti algajatest aru jne, aga see, kuidas ta vaesele Adeelele suu peale jäi, oli kohutav. Hobune sõitis suu täiesti lahti, ratsanikul käed taevas.
Õnneks Ester viisakalt vihjas, et võiks siis kergendada ratsmeteta.
Loksus seal seljas kuskil 20 minutit ning siis läksin ise. Vahetasin sadulad ära ja tegin trenni.
Adeele meil nüüd lonkab vasakule. Tal on kõõlustes hästi pehme kõhr, mistõttu arvatavasti venitas ühe nendest välja. Ausalt öeldes järeldan seda ise, sest Ester rääkis mulle seda kõike talle omaselt veterinaaria terminites.
Seega nüüd ilmnes ülitundlikus nende vihmaste ja mudaste ilmadega ning hoiab vasakut esimest jalga. Juba reedel tundsin, et hobune lonkab, kuid seda vaid soojendava traavi ajal, sest trenni lõpuks oli see kadunud, nii siis ei pidanud vajalikuks Estrit sellest informeerida. Täna aga mainis, et päevake tuleks boksis veeta ning asi peaks tagasi minema. Ma nii loodan, sest muidu on suhteliselt õnnetu seis.
Longet oli seljast väga tugevalt tunda, paremale jooksis õnneks normaalselt. Järjekordselt tuli täna traavi ja sammu trenn. Plats oli kohutavalt pehme ja libe, kuid sellest hoolimata ei mänginud täna kordagi kaelkirjakut. Pärast Vetu omaniku sõitu ajas kaela nii vastikult kõveraks. Juuni lõpus sain sellest lahti ning õnneks üsna pea suutsin sõita ta taas normaalseks. Kaelast andis hästi järgi, wow-faktor. Hiljem, kui koos Reilikaga marsaga Tallinnasse sõitsime, rääkis, et kõrvalt tundus hästi mõnus, sirutas kaela ja jooksis ilusti.
Reilika tegi veel ühe galopitõste ning siis suundusime maastikule täku aiast mööda. Zephyr hakkas kohe hirnuma ja oma jõu-ilu võtteid demonstreerima. Adeele jäi muudkui aeglasemaks ja aeglasemaks ja aeglasemaks..., eiras säärt ning hakkas seal aia juures indlema, täkk läks ka muidugi kiima ja tegi seal teisel pool aeda küünlaid. Ning kõige haigem oli see, et kui hobused oleks olnud kahekesi seal koplis, siis oleks mära end lasknud ära paaritada, ajas isegi oma tagumikku kogu aeg täku poole, kui üritasime mööduda. Metsas ning põldudel seiklesime peamiselt sammus, korraks proovisin traavi, et näha, kuidas longe väljaspool aeda paistab. Olime ligi poolteist kuni kaks tundi ära. Käisime ka suurest lombist ning üdlse veest läbi. Adeele läks iga kord Starry järgi, tagasitulles aga ise ees.
Koju jõudes olime veel hobustega ja õpetasime neile trikke. Adeelele õpetasin kalli, aga sain soovitud tulemuse see kord vaid maiusega. Üritasin Starryga ka, aga ta tagurdas kogu aeg, kui ma talle otse lähenesin. Paar korda sai ka temaga proovitud. Üldse see 4-aastane märake soovib olla inimese seltsis rohkem, kui minu loom, ahistas mind päris korralikult.
Söötsime kõik porgandid hobustele ära.
Mae, pisut üle aasta vanune märasälg, hakkas esimest korda indlema, Vetu, kes ruunati alles hiljuti, arvas, et ta on endiselt täkk. Meie olime koos Reilikaga muidugi kogu karja keskel ja kui kiunumine hakkas, panime mõlemad kus see ja teine eest ära. Viimasel olid kabjad näo eest läbi lennanud.
Igatahes sain Reilikalt teada, et Ester tahab mind panna Tessaga sõitma, aga kuna ta on alles kolmene, siis see tähendab vist ratsastamist (?), ja veel enne seda kaalu peale (awkward).
JA Reilika kutsub vist välistreeneri ka trenni andma, ta mõtles Katrin Akkerit. Jah, Doris Akkeri ema aka treenerit. Tuleb välja, et nad on head tuttavad. Aga enne ei tea midagi, kui Adeelel pole jalg paremaks läinud. Annan talle nüüd päevakese puhkust ning vaatab siis kolmapäeval.
Tahaks juba hüpata, aga see kuradi ilm ei luba...
Sincerely yours,
Grete
No comments:
Post a Comment