Tuleb välja, et Adeelel esines kõõluseprobleem tõepoolest vaid sellel kõige mudasemal päeval ning tõmbus õhtuks tagasi. Edasine longe oli tingitud aga hoopis sellest, et ta oli saanud kelleltki löögi. Õlg täiesti paistest teisel. Mina ega Kerli muidugi ei osanud vaadata, kuid Ester laskis mul igasuguseid kujundeid, volte/ringe ja otse tema suunas sõita ning nägi ära.
Täna koplis ei tahtnud hobuke ennast üldsegi meelsasti kätte anda, jooksis eest ära, kuigi nöör oli selja taga ning maius käes, nagu alati. Varjualuses püüdsin siiski ta kinni.
Putukaid lendles täna ringi jubedates parvedes, mistõttu oli puhastamine raskendatud. Varustus selga ja läks trenniks. Täna oli traav alguses märksa parem ja elavam, ei lonkinud soojendusel nagu eile. Vasakule poole tegin ka korra, no ikka hoiab jubedalt, päris ei lonka, aga, kui teeksin sinna poole trenni, siis arvatavasti varsti hakkaks. Parem oli küll, kui eelmine päev, kuid ei hakanud väga koormama seda jalga ning võtsin vastassuuna. Mõne aja pärast saabus ka Ester, diagnoosis ära ning ütles, et teeksin galoppi. Võtsin siis natuke, viimane tegi paar pilti ka ning ikka kordas seda sama jada: "Sul on galopp ikka päris hea, parem kui traav." Tegin veidi sammu ning panin jalused kaelale, et täisistakut teha. Mulle viimasel ajal nii meeldib ilma jalusteta sõita, homme proovin natuke galoppi ka ning mingi päev võtan jalused üldse sadula küljest ära.
Vahepeal oli Ester ära läinud ja siis tagasi tulnud. Pani mulle traavi kavaletid ja latid ning ütles, et tuleks üle. Küsisin, et kas võtan jalused tagasi ning kohe tuli Kerli suust, et "pole midagi, hoiad põlved kinni". Jätsingi siis need kaelale ning läksin üle, täitsa mõnus oli, uus kogemus minu jaoks, nii saab veel jaladki lihasesse :D Tulin veel paar korda, siis pani Ester aga väikse hüppe. Ei hakanud riskima, sest ma pole kunagi ilma jalusteta hüpanud ning Adeelega ka varem vaid korra. Esimene kord tuli kitsekat, teine oli ainuke õnnestunud hüpe see trenn, endale täitsa meeldis. Ainuke asi, mis mulle selle hobuse hüppe juures üldse ei sümpatiseeri, on see, et tema hüpe näeb välja selline, et lähme ilusti tõkkele peale, enne ikka vingerdame ka, et näha, kas kuskilt saab mööda joosta, siis lähme hästi alla ja hüppame hästi suure varuga üle. Okei, see alla minek ei ole nii suur, aga ikkagi, ta ei oska kaugelt tõugata, vaid läheb tõkkele hästi lähedale ja siis hüppab koha pealt. Nagu kaugust üldse pole, temast saaks hea kõrgushüppaja. Ma ise pole ka absoluutselt kindel hüppaja, seega arvatavasti mina seda kommet temast välja ei juuri. Pärast pani Ester kohe 80 cm peale, and i was like "ootoot, mis nüüd toimub". Mul on nii, et kui ma ei hüppa järjepidevalt, nii üle nädala, siis mul kaob absoluutselt igasugune tunnetus ära ja kui nüüd arvesse võtta, et viimati ma käisin hüppetrennis kukil veebruari lõpus/märtsi alguses, siis võite ette kujutada, milline üllatus mind tabas. Tulin kuskil 70 cm, esimene kord oli naljakas, viskas nii kõrgele ja ka endale ootamatult pärast hüpet hüüatasin "ohh". Tulin uuesti ja tõrkus, tegin väikese voldi ning sõitsin peale enne tõket, tuli üle, aga ikka mingisuguse kitsekaga ja jälle rääkisin seal "oi, mis see oli". Ausalt öeldes ei oska öelda, kust see komme mulle külge on hakanud, sest Niidus ei teinud küll kunagi nii.
Ester tõstis veel kõrgust, tulin ühe korra, aga Adeele viskas jälle jubedalt seal seljas, nii et maandudes olin tal sadula taga selja peal ja jaluserihmad tulid selle naga vms asja tagant ära, et rippusid kuidagi koos jalustega. Siis küsis Ester, kas ma olen pigem hüppaja või koolisõidu inimene, vastasin kohe viimase variandi kasuks. Aga ma ei heitnud meelt ning ütlesin talle ka, et polnud täna absoluutselt hüppamiseks ettevalmistunud, see tuli üllatusena ja ma ise polnud psüühiliselt veel valmis ning kindlasti tuleb see meil paremini ka välja.
Lõpetasin trenni ilma jalusteta ära, viisin hobuse ära ning jäime viiekesi kuskil pooleteiseks tunniks rääkima. Osa teemad olid ikka väga ulmelised ja naerda sai ka ebareaalselt palju.
Sain lakaharja maha müüdud. Vaatasin selle tüdruku fotoalbumit eile ja seal oli kirjas, et ta on 11-aastane. Läksin siis kohale ning tüdrukul mingisugused kunstküüned peal... Vähemalt oli viisakas. Igatahes keegi kontakteerus veel kahe jalutusnööri pärast Facebookis, loodetavasti saan need ka müüdud.
Täna koplis ei tahtnud hobuke ennast üldsegi meelsasti kätte anda, jooksis eest ära, kuigi nöör oli selja taga ning maius käes, nagu alati. Varjualuses püüdsin siiski ta kinni.
Putukaid lendles täna ringi jubedates parvedes, mistõttu oli puhastamine raskendatud. Varustus selga ja läks trenniks. Täna oli traav alguses märksa parem ja elavam, ei lonkinud soojendusel nagu eile. Vasakule poole tegin ka korra, no ikka hoiab jubedalt, päris ei lonka, aga, kui teeksin sinna poole trenni, siis arvatavasti varsti hakkaks. Parem oli küll, kui eelmine päev, kuid ei hakanud väga koormama seda jalga ning võtsin vastassuuna. Mõne aja pärast saabus ka Ester, diagnoosis ära ning ütles, et teeksin galoppi. Võtsin siis natuke, viimane tegi paar pilti ka ning ikka kordas seda sama jada: "Sul on galopp ikka päris hea, parem kui traav." Tegin veidi sammu ning panin jalused kaelale, et täisistakut teha. Mulle viimasel ajal nii meeldib ilma jalusteta sõita, homme proovin natuke galoppi ka ning mingi päev võtan jalused üldse sadula küljest ära.
Vahepeal oli Ester ära läinud ja siis tagasi tulnud. Pani mulle traavi kavaletid ja latid ning ütles, et tuleks üle. Küsisin, et kas võtan jalused tagasi ning kohe tuli Kerli suust, et "pole midagi, hoiad põlved kinni". Jätsingi siis need kaelale ning läksin üle, täitsa mõnus oli, uus kogemus minu jaoks, nii saab veel jaladki lihasesse :D Tulin veel paar korda, siis pani Ester aga väikse hüppe. Ei hakanud riskima, sest ma pole kunagi ilma jalusteta hüpanud ning Adeelega ka varem vaid korra. Esimene kord tuli kitsekat, teine oli ainuke õnnestunud hüpe see trenn, endale täitsa meeldis. Ainuke asi, mis mulle selle hobuse hüppe juures üldse ei sümpatiseeri, on see, et tema hüpe näeb välja selline, et lähme ilusti tõkkele peale, enne ikka vingerdame ka, et näha, kas kuskilt saab mööda joosta, siis lähme hästi alla ja hüppame hästi suure varuga üle. Okei, see alla minek ei ole nii suur, aga ikkagi, ta ei oska kaugelt tõugata, vaid läheb tõkkele hästi lähedale ja siis hüppab koha pealt. Nagu kaugust üldse pole, temast saaks hea kõrgushüppaja. Ma ise pole ka absoluutselt kindel hüppaja, seega arvatavasti mina seda kommet temast välja ei juuri. Pärast pani Ester kohe 80 cm peale, and i was like "ootoot, mis nüüd toimub". Mul on nii, et kui ma ei hüppa järjepidevalt, nii üle nädala, siis mul kaob absoluutselt igasugune tunnetus ära ja kui nüüd arvesse võtta, et viimati ma käisin hüppetrennis kukil veebruari lõpus/märtsi alguses, siis võite ette kujutada, milline üllatus mind tabas. Tulin kuskil 70 cm, esimene kord oli naljakas, viskas nii kõrgele ja ka endale ootamatult pärast hüpet hüüatasin "ohh". Tulin uuesti ja tõrkus, tegin väikese voldi ning sõitsin peale enne tõket, tuli üle, aga ikka mingisuguse kitsekaga ja jälle rääkisin seal "oi, mis see oli". Ausalt öeldes ei oska öelda, kust see komme mulle külge on hakanud, sest Niidus ei teinud küll kunagi nii.
Ester tõstis veel kõrgust, tulin ühe korra, aga Adeele viskas jälle jubedalt seal seljas, nii et maandudes olin tal sadula taga selja peal ja jaluserihmad tulid selle naga vms asja tagant ära, et rippusid kuidagi koos jalustega. Siis küsis Ester, kas ma olen pigem hüppaja või koolisõidu inimene, vastasin kohe viimase variandi kasuks. Aga ma ei heitnud meelt ning ütlesin talle ka, et polnud täna absoluutselt hüppamiseks ettevalmistunud, see tuli üllatusena ja ma ise polnud psüühiliselt veel valmis ning kindlasti tuleb see meil paremini ka välja.
Lõpetasin trenni ilma jalusteta ära, viisin hobuse ära ning jäime viiekesi kuskil pooleteiseks tunniks rääkima. Osa teemad olid ikka väga ulmelised ja naerda sai ka ebareaalselt palju.
Sain lakaharja maha müüdud. Vaatasin selle tüdruku fotoalbumit eile ja seal oli kirjas, et ta on 11-aastane. Läksin siis kohale ning tüdrukul mingisugused kunstküüned peal... Vähemalt oli viisakas. Igatahes keegi kontakteerus veel kahe jalutusnööri pärast Facebookis, loodetavasti saan need ka müüdud.
Kirjutasin seda postitust alates kella seitsmest... 7 tundi?! Miks ka mitte.
Sincerely yours,
Grete
No comments:
Post a Comment