Ei jõudnudki eile talli, sest magasin nii vähe ning Kernus lubati sadu. Täna sain aga Estrilt teada, et neil ei tulnud tilkagi.
Täna oli nii veider päev.
Ärkasin üles ja hakkasin tegutsema. Tegin tiibetlased ära, kui järsku lõi südame nii pahaks. Üritasin üle olla ning jätkasin toimetustega. Olin hilja peale jäänud, mistõttu pidin kiirustama 18 bussile. Taas oli halb enesetunne, süda lõi normaalsest kiiremini ja miski nagu rõhus maole.
Jõudsin siis kuidagi Vana-Pääskülla, olles vahepeal 100 korda juba otsustanud koju tagasi minna. Sain teisena pileti ostetud, valisin istekoha ning ootasin, kuni liikuma hakkame. Siis lõi jälle nii jubedaks, et mõtlesin bussist otsejoones põõsaste suunas joosta. Võtsin paar lonksu vett ning asi läks paremaks.
Kui ma Kernusse jõudsin, paistis päike, nii, kui riided vahetatud sain ja varustuse välja tassisin, hakkas paduvihma sadama. Muidugi ei suutnud ma varustust päästa, mille tõttu need läbi vettisid. Ootasime siis Estriga kuskil 5 minutit varju all, kuni vihm veidi tagasi tõmbus. Tõin sadula, harjakasti ja valjad ära. Samuti päästsin Havensi küpsised, mille pakend oli, hoolimata kastis olemisest, katki läinud, ning maiused ise pehmeks ja veidraks muutunud. Tänu sellele nägid ka ekstra rõvedad välja. Siis tuli uus sahmakas, pärast mille vaibumist tõin kaltsu, millega varustust kuivatada. Üsna pea naasis ka Ester, kes oli läinud tuppa suppi segama. Läksime koplisse ja Adeele andis ilusti kätte. Viisime ta boksi, kus veetsin temaga ligi poolteist tundi aega, seni, kuni hobune ja varustus kuivasid. Vahepeal pistis ka päike enda pea pilvede vahelt välja, seega panin sadula, valtrapi ja mõned harjad välja kuivama. Õnneks ei pidanud väga nuputama, kuhu asjad asetada, sest kohe hoone kõrval asus mingit sorti treiler või muu autoga järelveetav alus.
Adeele oli boksis nii totu. Esiteks, kohe, kui ma ta sinna viisin ning lahkusin, et varustus tuua, leidis soolakivi. Lakkus ja sõi seda üsna isukalt. Teiseks, ta oli nii rahulik ja isegi silmad vajusid kinni, kui ma temaga tegelesin ning silitasin, aga kohe, kui väljusin boksist, läks nii ähmi täis ja tiirutas närveldades ringi.
Plats oli väga pehme ja kohati libe, seega jätsin galopi ära ning tegin peamiselt traavis tööd. Noh, tavaline oli, ei midagi erilist ega halba. Ainult see on nii veider, et parem pool on tal kaela sirutamise/ratsmes oleku, painde ja sääre ümber olemise mõttes parem kui vasak, aga samas trügib ta just sellele poole õlaga välja. Täna muidugi õnneks nii ei olnud. Ilmselt mõjusid mu esmaspäevased konkreetsemad märguanded sääre ja stekiga hästi. Muidugi juhtisin kohe volte ja ringe tehes tähelepanu oma välimisele säärele enne, kui ta midagi üritama sai hakata. Aga putukaid oli ebareaalselt palju, seega sammutöö oli raskendatud.
Viisin Adeele ära ja rääkisime natuke Estriga. Järgmine nädal lähen 4 korda. Esmaspäev on huvitav, sest Veteroki omanik tuleb viieks päevaks Kernusse, kuid kuna tema oskused piirduvad ühe korra galopi tegemisega, siis mõtles Ester, et paneks ta alguses Adeele selga. Eks ma lähen varem kohale ja vaatan, milline mu hobuke teise ratsanikuga on. Eriti huvitab mind galopi osa, sest kui Adeele tahab, võib ta olla paras pujään, just antud allüüris, traavis minuga ta enam ei kakle eriti.
Vahetasin riided ning suundusin bussipeatusesse. Ma ei tea, miks, aga mul on täielik foobia tekkinud selle tee vastu, mis viib läbi metsa. Mõtlen, et sealt võib iga kell mulle vastu karata hunt, karu, rebane või hoopis põder, aga mujalt ka nagu ei anna minna.
Kui ma peatusesse jõudsin, hakkas mingi pääsuke mind ründama. Lendas suure hooga mu pea juurde ning viimasel hetkel pööras ära. Paar esimest korda ma ei saanudki aru, mis toimub, siis aga nägin teda. Okei, ma saan aru, et seal peatuse katuse juures on tal pesa, aga isegi siis, kui olen seal sees istunud, pole keegi mind varem rünnanud. Tooks välja ka asjaolu, et täna ma vaid seisin seal ees, ega läinud sisse. Vahepeal jättis järele, kui olin oma 6-7 meetri kaugusele jalutanud, mingi aeg hakkas uuesti. Ta ajas nii närvi, et ma oleks talle virutanud millegagi, kui oleks olnud midagi käes. Kuid pidin ajama läbi kätega ja üles-alla nõksutamisega, väga ei vaimustu ideest, et lennatakse pähe kinni.
Ruilast tagasi keerates hakkas hullult padukat sadama, nii, et esiklaasist oli isegi kojameeste töö ajal raske välja näha. Mingi mutike hakkas karjuma üle marsa, et juht võtaks hoo maha, et varsti oleme muidu omadega kraavis jne. Suurest hirmust kinnitas turvavöö (PS! mis ideaalis võiks ju kogu aeg peal olla) ja hoidis kramplikult kümne küünega sellest veel omakorda kinni.
Oleneb ilmast, aga praegune plaan on minna talli homme. Eks näis.
Sincerely yours,
Grete
No comments:
Post a Comment