Lé petit update

Bonaga läheb iga trenn aina paremini. Tore oli käia ka üle pika aja Veskimetsas, vähemalt oli tall võrreldes Kasemäega ikka mitmeid kordi soojem. See nädal on kokku plaanitud 3x Sushihouse'i minemist. Jube, pärast seda, kui Reilika mind esimest korda sinna viis ja Oshima't tutvustas, olen sellesse ülepeakaela armunud. No nii hea, et anna otsad!
Alates suvest olen selle bändi totaalselt unarusse jätnud, hea, et nad nüüd taasavastasin.

Sincerely yours,
Grete

You were strong and I was not. My illusion, my mistake

Kirjutamise isu läks mõneks ajaks kaduma. Uut postitust võib siit otsida kas järgmise nädala jooksul või siis hoopiski pikema aja pärast, olenevalt, kuna saan Dianalt trenni võtta ning Stiina mind pildistama tulla. Otsustasin teha veidi pikema pausi blogimises, sest reaalsuses võivad minu ratsapesa lugeda absoluutselt kõik, kus iganes nad ka ei asuks, mis hetkel mulle väga ei istu. Naudin pigem jõule ja vana aasta lõppu pere keskis ning hoidun liigsest netis istumisest.

Sincerely yours,
Grete

I need somebody to love

Talli jõudes sain Katrinilt teada, et keegi naine oli käinud Bonat süstimas. Ta soovitas mul Maritile ühe kõne teha ja järgi küsida, mis värk on, sest keegi ei teadnud midagi. Helistasin siis naisele ja uurisin välja, et looma oli vaktsineeritud, aga hääletoonist sain aru, et ta ise oli ka üllatunud, ehk siis ei teadnud täpset päevagi, kuna see võiks aset leida, sest muidu oleks mind sellest varemalt ette teavitatud. Kuna pärast süstimist on rangelt keelatud hobusele suurt koormust avaldada, läksin lihtsalt sõitma abivahenditeta sammu, natuke traavi ja 3 galopitõstet. Hobune pakatas niivõrd energiast, et oleks kihutanud galopis või maailma lõppu, samas jooksis nagu kraana. Mõned üksikud korrad andis kaelast järgi, aga enamus ajast hoidis jõuga kaela pulksirgelt, kui hakkasin ratsmetega mängima ja painet kordamööda mõlemale poole küsima, puristas, jäi seisma ja taandas, näidates välja, et talle ei sobi miski. Põhiline töö käiski sammus, kokku kablutasin kuskil 30 minutit, aga ei ole kindel, sest ei jälginud kella.
Homme hommikul talli, pärast seda Stiina trenni pildistama.

Sincerely yours,
Grete

I'm going slightly mad

Bona sai kolmapäeval hambad korda. Ta oli sel päeval mingit kergemat sorti narkoosi all, päris pikali ei olnud, lihtsalt loojas ja ei saanud ümbritsevast eriti hästi aru, seega sõitma ei läinud.
Täna toimus midagi enneolematut. Saan tagantjärgi öelda, et mingi viga siiski oli hammastes, sest hobune ei istunud mul käe peal absoluutselt kordagi trenni jooksul.
Kannuseid polnud, säärele reageeris hästi, vahepeal hüppasid teele raskused, kuid need ületasime. Kokkuvõttes võib rahule jääda, arvestades, et ta on nüüd viimasel ajal väga vähese koormuse all olnud.
Idee on üsna pea taas Dianalt trenni võtta, oleneb muidugi, kuidas ta pühade ajal talli satub.
Laupäeval lähen Stiinat ja Spiccatot pildistama, vaheajal tuleb ta samuti enda külaskäiku meie juurde jäädvustama.


Sincerely yours,
Grete

J'adore...

Pilt on pärit 14. oktoobrist. Ausalt öeldes ei oska oma käsi kommenteerida, Bona nina juures olevast aurust võib ainult järeldada, et ju ta siis köhis... usun, et see on hea argument. Pildi lisamise põhjus on aga hoopis see, et need värvid on lausa maagilised.

Täna oli hea trenn. Sain palju mõtteainet ja uusi teadmisi pärast Diana trenni, mida edasi arendada ja katsetada. Algus oli kohe väga hea, lõpp aga vajus ära. Hobune kas ei viitsinud või ei jõudnud enam... pigem kaldun selle esimese variandi poole.
Homme läheb Marit, ma loodan, et ta tunnetab ka seda arengut, mis nüüd viimaste päevade jooksul on toimunud.
Kui trenni lõpetasin, rääkisin veidi Dianaga, kes küsis, kuidas hobune oli. Hetkel on mul lootus taas tärganud, et sellest loomast saab asja. Olgu ta siis nii põikpäine kui tahes boksis, kuid trennis hakkab see vaikselt juba lahtuma.

Lapsepõlves olin üsna õnnega koos, lähtudes materiaalsetest väärtustest - leidsin maast raha, võitsin loosiga erinevaid auhindu jne, ent see lakkas pikkadeks aastateks. Eile aga tabas see mind taas, võitsin oma lemmikblogija, Anna Elisabethi giveaway'st auhinna. Täna oli mul see au ja rõõm temaga näost-näkku kohtuda, olgugi, et see kestis vaid minuti, kui sedagi. See hetk on kindlasti üks mu elu tippsündmusi, kindlasti paljud teist mõtisklevad, et mis nii erilist on teise inimesega kohtumises, ent teile ma vastan, et minu jaoks oli see kui kokkusaamine iidoliga; inimesega, kellele imetlusega alt ülesse vaatan. Üsna raske kirjeldada, kui sa ise seda tunnet pole kogenud, but it was worth a try...

Sincerely yours,
Grete

We created beauty

Hetkel läheb kõigega veidi hirmutavalt hästi, kardan just seda tagasilööki, kui kõik taas allamäge hakkab veerema.
Õppimises sõuan kuidagi teistele järgi, seda veel hinnete poole pealt päris edukalt.
Suhted sõprade ja perega on ka paigas.
Bonaga hetkel oleme samuti suunaga paremuse poole. Teisipäeval käis Marit kordetamas, kolmapäeval, nagu ma ennist kirjutasin, pidin ühe päeva õppimise tõttu vahele jätma. Neljapäeval oli üsna kesine trenn. Alustasin üksi, seejärel kuskil 10-15 minuti pärast saabus Karin, hiljem ka see naine, kes Grenaderiga sõidab juba Niitvälja aegadest, ja võttis Dianalt trenni. Seega üsna pea oli päris kitsas, kuid see-eest üllatas mind Bona positiivses mõttes galopiga paremale poole, ta liikus ikka, no, uskumatult hästi. Tavaliselt on see ta halvem pool ehk jookseb kinniselt ja pinges, aga see trenn vaata, et liikus isegi paremini kui vasakule. Hiljem jäin veel Dianaga lobisema ning leppisin järgmiseks päevaks trenni ka kokku.
Reedel jõudsin kuskil poolteist tundi varem talli, seega tegin aega parajaks ja vaatasin Dorise ja ühe uue inimese trenni. Kui viimane trenni lõpetas, olin kergelt öeldes šokeeritud. Mul hakkas sellest hobusest ikka väga kahju, see, et too naine karjus ta peale ning sõimas värdjaks, idioodiks ja kelleks kõigeks veel, oli veel see leebem pool. Oeh, ja kui tema sõitmist mitte karistamiseks nimetada, siis ma ei kujuta ette, mida ta silmas pidas veel selle all, kui ütles: "Ma ei jõua ära oodata, kuni Siim tuleb ja talle peksa annab."
Trenn Dianaga lõppes nii minu kui ka hobuse jaoks väsitavalt nagu alati. Olin juba kuskil 2/3 pealt surmväsinud, et mõttes vaidlesin endaga, kas teha paus ja hinge tõmmata, või lasta edasi. Siiski jätkasin. Terve trenn üritasime teda n-ö kokku pakkida, mitte esiotsale vajuma ja end kandma saada. Lõpuks toimis päris hästi, siiski tuli galopp jällegi paremini välja kui traav. Bona puhul ongi see nii, et tema maiuspalaks on galopp, tundub, et ta ise liigub ka rohkem rohkem lõdvestunult ja käitub selles allüüris leplikumalt, samas on mulle ajaloo jooksul pidevalt korrutatud, et galopis hobustega töötamine on just minu tugevam külg. Vahepeal trennis tegime aga Diana ümber käe kõrval, paar korda otsustas hobune lolli mängida, trügis naisele täitsa otsa, samal ajal minu kannust täielikult ignoreerides, ja astus talle jala peale. Oi, pärast seda sai Bona ikka korralikult peksa, ma polnud Dianat varem nii vihasena üldse näinudki.
Ühesõnaga trenni lõpuks oli täiesti teine hobune. Jalutasin veel maha ja panin boksi ära.
Täna, ehk siis laupäeval, ei käinud. Homme teevad nad vabahüppeid, kuna ma ei tea, millal nad alustavad, lähen kuskil poole kaheteistkümnest kohale, kui saab veel sõita, teen trenni mõnda aega, kui ei saa, lähen jalutan kuskil põllu peal käe kõrval.
Üks kurb asi on ka, nimelt kui Marit ostis Bonale uue vihmateki, hakkas see tal õlgade pealt karva hõõruma, täitsa kohe lühikeseks. Siis ostis aga naine talle selle musta veniva õlakaitse, mis toimis kuni praeguseni väga hästi, reedel aga märkasin, et miski on hobusel taas hakanud õlgu hõõruma. Mina isiklikult ei oska midagi arvata, sest tal on too "sekspesu" (nagu Ellen selle kohta kunagi ütles, hahaha) kogu aeg seljas.

Sincerely yours,
Grete

Finding my way through this hollow life...

Käisin esimest korda üle kolme nädala pühapäeval tallis. Ma olin niivõrd ahastuses, et mõtlesin päeva lõpuks Maritile juba lahkumiskõne valmis. Tõsiselt, see hobune... mul pole sõnu. Esiteks kuulsin ma, et ta olevat Dorisel päev varem koplist äratoomisel lolli mänginud, käest ära tõmmanud ja jooksnud ümber kompleksi ringi päris kaua ilma kätteandmata. Samuti oli üritanud Katrinit ära tappa (naise enda sõnad), virutand talle tagajalgadega. Marit aga rääkis mulle kõik see aeg, et hobune on väga okei ja keegi pole kurtnud millegi üle... vot siis!
Koplist ära tuues oli loom täiesti normaalne, kohe kui boksi sai, pööras ära. Ta ei lasknud mind endale ligigi, jalg oli iga sekund ähvardamiseks püsti ja kõrvad lidus, üritas mind isegi reaalselt hammustada. Proovisin heaga, halvaga, tulemus - ei miskit. Sõlmisin hobuse päitsete ja nööriga kinni, polnud minutitki möödunud, kui ta mitte millegi peale ehmatas ja paanikasse läks. Üsna pea rahunes küll maha, ent sellegi poolest otsustasin ta lahti siduda. Annemari tuli teda hoidma, seega puhastasin üsna kiirelt ära. Tegin alguses 20 minutit kordet, tal jätkus energiat nii kauaks, et kohe kurb hakkas Sassi ajast, mis ta oli maneeži silumisse pannud, kui Bona selle minutiga täiesti üles kündis. Kihutas, pukitas ja tegi mida kõike veel. Kiusatus oli liialt suur, seega läksin kuskil kümneks minutiks selga ka. Siinkohal mainiks ära, et uued püksid on mega mugavad.

Järgmine kord käisin esmaspäeval. Boksis oli okei, enam ei üritanud hammustada ja jalaga ähvardas ka ainult korra, kui esmakordselt boksi sisenesin. Isegi saduldamisel ei tiirutanud ringi. Kuna ei tahtnud loomaga kakelda ning olin tema käitumisest sadulas nii väsinud, panin kannused peale. Viimati kasutasin Bonaga neid, kui käisin teda proovimas, seda ka omaniku õhutusel, ehk siis septembri keskel. Ausalt ka, ta oli nii hea! Ma sain ta traavis nii ära koondada ja pikemaks lükata, et lausa lust sadulas istuda. Samuti tundsin ma kuskil 1/3 trenni pealt, kuidas äkitselt nii mugav oli istuda - taguots hakkas ilusti tööle. Ta oli küll selle koha pealt veidi ebastabiilne, aga hea seegi, et nii vara hakkas, sest tavaliselt käitub ta nii trenni lõpus ette-alla traavi tehes. Galopp õnnestis väga hästi, kohati tõstetel valmistasin üle ehk ta lausa sukeldus galoppi ja hüples taguotsaga, aga üldjoontes oli väga hea. Sain ilusa tempo, kui hakkas kiirustama, saavutasin peagi taas endise rütmi. Tegin ka 2 jalavahetust diagonaalidel, otsejoones vahetas ilusti ära. Minu ainus probleem sellega on, et kui ta jalga muudab, siis hakkab kohe kiirustama ja endise tempo tagasi saamine võtab rohkem aega kui peaks. Vastuolu tekitab just see, et ta hakkab rabistama ja tuli on takus. Pärast jalutasin käe kõrval maha ja tegin jälle seda kehakeele harjutust meeldetuletuseks, millele ta reageeris peale esimest korda väga ilusti, seega sai suhkrut ka. Trenni keskel, kui Katrin minu ja Elisabethi trenni jälgis, tuli ta äkitselt minu juurde ja vaatas, et Bona suu eritas verist vahtu. Kui ma sõna "veri" kuulsin, hakkas mu süda kohe 2x kiiremini kloppima, ma ei suutnud uskuda, et mina oleks võinud olla selle põhjustajaks, sest ometigi ei istunud hobune sel päeval ratsme otsas, otse risti vastupidi, ta oli suust erakordselt pehme, millele vastavalt toimis ka minu käsi. Peale kiiret läbivaatust arvas Kats, et Bona oli arvatavasti keelde hammustanud, sest kui ta suulist mälub, siis ta lõksutab seda suus nii intensiivselt ja tugevasti. Õnneks kuulsin naiselt, et kuna hambaarst pidi tulema, tahtis Marit ka hobuse hambad lasta üle vaadata.
Uudis on ka see, et 2 uut looma on talli tulnud.
Olen kurb, et täna ei saanud ratsutama minna, kõik on homsete järeltööde pärast, milleks on vaja õppida.

Sincerely yours,
Grete

Take all my guilt, take all my pride

Kuna mu blogi on tervele inimkonnale avalik, siis otsustasin oma kontaktandmed ära peita. Maailmas on piisavalt õelust, kes ütleb, et ka neid andmeid siin ei kuritarvitata.

Sain täna oma püksid kätte. Ma poleks elu sees uskunud, et ka minusugusele päkapikule võivad mõned püksid lühematsorti olla. Nimelt on need 164 suurus, ma olen 165 cm pikk, seega arvasin, et need ulatuvad mulle enam-vähem pahkluudeni, kuid ilmselgelt eksisin. Müüja, Triin, ütles, et jala sisepikkus on 62 cm, mis on küll minu jaoks paar sentimeetrit lühikesed, ent arvestasin juba sellega ostu sooritades. Kodus aga mõõtsin mina selleks hoopis 58 cm ehk siis 1/3 minu säärest on täiesti paljas. Põlvikuga õnneks pole hullu, aga alguses oli küll väike šokk. Muidu suuruselt on parajad ja kõik on tip-top, väljaarvatud krõpsud sääre all servas. Kunagi tuleb need ilmselt välja vahetada, sest juba praegu tunduvad nad sellised kahtlased, et kas hoiavad kinni või mitte. Aga mis ma siin nurisen, ma sain ainult paar korda kasutatud täisnahkadega ratsapüksid vaid 10€ + postikulu eest. Püksid on puhtad ja korralikud, nahk pole topiline ega midagi, väike defekt on küll, millest Triin juba enne ostu rääkis, aga see on nii tibatilluke, usun, et keegi ei märkagi. Üldjoontes olen hinna ja kvaliteedi suhtega väga rahul.

Sincerely yours,
Grete

Worthless

Ma tunnen ennast kohutavalt, olen kasutu, väärtusetu, parasiit, lihtsalt olemas. Ma ei tee midagi, ei ole kellelegi kasulik, tunnen end hingest tühjaks imetuna - miski ei oma enam minu jaoks tähtsust. Ärkan hommikuti üles, vaatan aknast välja ning näen, kuidas väljas kihiseb nagu sipelgapesas. Kes kiirustab tööle, kooli või kes lihtsalt jookseb poodi. Ja siis istun siin mina, tähtsusetu isik üks seitsmest miljardist, üksi ja ootan... mida?! Ma ei suuda lihtsalt olla ja mitte midagi teha, see rebib mu sisimuse tükkideks. Kurb, aga aeg on muutnud mind selliseks, olen juba harjunud sellise eluga - kiirustan igale poole, puudu jääb isegi hetkedest, et hinge tõmmata. Varem tiirles terve elu ümber klaveri ja kooli, aina söö ja joo muusikat ning haridust, kui hästi meenutada, siis keska oligi mu teine kodu. Hommikul kella kaheksast kooli, et tunnike enne õppetööd harjutada, ning päev lõppes alles õhtul, tagasi koju jõudsid alles kella 7-8 ajal, kui hästi läks, rääkimata siis õhtul õppetükkide tegemisest, mis olid iseseisvaks tööks jäetud, ning järgmiste hommikute varajastest ärkamistest. Nüüd on küll prioriteedid muutunud, kuid ega aeg sellepärast seisma ole jäänud. Püüa sa mitu kuud järjest päevast päeva joosta kodu, kooli ja talli vahet. Üsna tappev rutiin nii füüsiliselt kui ka vaimselt, kui järele mõelda, ent hetkel ei tundu miski lohutavam ega turvalisem. Vähemalt oleks tegevust... üsna lihtsakoeline ja naiivne mõte, kuid sel juhul teeksin midagigi. Kõige hullem on üksi oma mõtetega jääda... ja seda nädalateks. 2 nädalat on liig, kuid 3, mis alles tiksub aegamisi täis ning tuleb ära kannatada, on juba piin.

Hetkel koosneb mu päev vaid antibiootikumide neelamisest ja kuvari tühja pilguga passimisest. Mõttes kirun end juba pea pool nädalat, et võiksin kas või koolitöö kätte võtta ja järele õppida, kuid seni olen suutnud sadadest ülesannetest vaid geograafia essee valmis kirjutada. Üsna nukker seis tundub olevat.

Sincerely yours,
Grete

Let's make the most of what we have

Lood on nii, et tallis pole endiselt käinud, vaid terved päevad kodus passinud. Kahjuks olen ka vist järgmine nädal rivist väljas, sest eile õe juures käies, pani ta mulle nädalase antibiootikumikuuri peale ja saatis röntgenisse. Vastuse saan teada täna õhtupoole, ma tõesti loodan, et mul pole kopsupõletikku.
Palavik on enam-vähem üle läinud, eile õhtul näitas kraadiklaas veel täpselt 37, kuid ka see arvatavasti langeb normaalsusepiiridesse. See-eest püüdsin endale selle nädala alguses kõrvapõletiku, mis kohe üldse ei soovi taanduda, endiselt köhin ja hääl on nagu vanal mehel. Positiivne on vähemalt see, et sain oma ratsapüksid maha müüdud ning kohe uued asemele ostetud. Sain põhimõtteliselt täiesti uued ELT mustad hallide nahkadega püksid Triinu käest. Pakk peaks üsna pea Tallinnasse saabuma. Samuti lubas keegi reedel (täna) Eskadroni jalutusnööri ära osta, vaatame siis, kas peab oma lubadust või mitte. Seniks aga jõudu ja jaksu teile, sest ma tean, et mul läheb seda vaja.

Sincerely yours,
Grete

Where did you go, what did you see?

Stiina on lausa kullatükk! Palusin eile enda tellitud n-ö lühiajalise lahenduse ratsapüksid ära tuua, sest need olid Inglismaalt kohale jõudnud ning ma olen ise ilmselgelt haige, ja ta oli kohe nõus. Olin valinud S ehk siis UK 10 suuruse, mis aga osutus reitest, tagumikust ja vöökohast suureks. Nüüd siis jään vaid lootma, et saan oma Eskadroni ketiga jalutusnööri üsna pea maha müüdud, et tellida uued number väiksemad ning praegused müüki panna. Muidu värvi ja lõikega olen väga rahul.
Haigus aina süveneb ehk päev-päevalt on palavik kõrgem.

Sincerely yours,
Grete

Welcome to the new age

Minu meelest nii vinge video!

Ilmselt oli halb idee nüüd nädalavahetusel tallis käia, sest hetkel olen palavikuga kodus. Laupäevane trenn oli nii ja naa, midagi erilist ei saanud teha, sest Doris hüppas samal ajal Tuuslariga. Bona läks selle peale nii elevile, et kui ma lõpus ette-alla traavi tegin, läks ise kogu aeg takistustele. Pidin pidevalt teda sealt ära suunama.
Sain ka sellise "toreda" üllatuse osaliseks, et mingi mees pidi tuleval reedel tulema Bonat proovima. Katrin rääkis, et see inimene olevat tingimuseks esitanud, et hobune viidaks kuhugi Järve talli, kui tahetakse, et ta Bonaga sõitma hakkaks. Imeline! Ühesõnaga on Marit sellest kõigile peale minu kuulutanud, ei tea, kas ta kavatsebki seda mu eest nüüd saladuses hoida või?! Ja kui Bona tõesti sinna kuhugi Järve talli läheb, ei kavatse mina küll talle järgi joosta, Katsi sõnul ei pidavat seal ükski ühistransport liiklema.

Pühapäeval köhisin juba omal kopse välja. Kui olin talli jõudnud ja garderoobis riideid vahetasin, tuli peale eriti suur hoog, mõtlesin ausalt, et nüüd lämbun ja suren ära. Kuna olin juba nii ära kurnatud, ei suutnud midagi Bonaga peale hakata, lihtsalt kulgesin kuskil 30 minutit ja otsustasin maha tulla, lihtsalt hobuse liigutamisest pole kasu mitte kellelegi, oleks siis veel tööd teinud. Ainuke asi, mis võis natukenegi kasu tuua, oli galopp - traav/samm/peatus - galopp üleminekud. Alguses jäi nii äkki seisma, et lendlesin natuke seal sadulas ringi, ent üsna pea sain kätte mõned sujuvad ja pehmed üleminekud. Mainiks ära, et trenni alguses panin libiseva peale, aga kuna ma pole kuskil 1,5 - 2 aastat sellega sõitnud, mõtlesin mitte jändama hakata, niigi hobune ei toiminud selle vidinaga. Edasi kappasin kraanaga, sest ühtegi abivahendit peal ei olnud.
Pärast tuli minuga Elisabeth rääkima, nad olid Evaga mu sõitmise ajal midagi vaikselt arutanud, ilmselgelt sain aru, et minust või Bonast, sest kui ratsutasin maneeži eespool ringil, vaatas ta mind pidevalt. Naine oli ka talle teatanud sellest salapärasest mehest. Nad olevat arutanud, et tavaliselt on siis naistel raskem sõita, sest vastassoo esindajad ratsutavad enamasti siiski jõuga, ja mida kõike veel. Rääkisin ka talle, kui nõme on kuulda seda kõike üldse kolmandate isikute käest, mitte omanikult otse. Ta lohutas küll, et tegelikult on päris palju hobuseid ringi liikumas, kuid selle väite lükkasin kohe ümber. Lisasin, et enamus on arust ära poolratsastamata loomad või kui leidubki kuskil mõni mõistusejuures olev hobune, on tihtipeale takistuseks raha. Selle peale aga vastas ta, et ega Bona ka nüüd NII väga normaalne ole, mille peale vaid naersin. Tegelikult ta oskab kõiki L-elemente, aga tal on lihtsalt liiga palju iseloomu antud + ta ei ole enam esimeses nooruses, et talle nüüd kõik ilmutusena järsku selgeks saaks.
Selle loo kokkuvõtteks lubas Elisabeth ühte varianti uurida, tundub ulmeline, kuid äkki siiski võimalik?!

Sincerely yours,
Grete

Arrogance

Olen haige, seega mõtlesin teile kirjutada.
Esiteks tooksin kohe välja, et tegin küsitluse teile, millele saate vastata paremal pool asuvas küljeribas ja ka mitu valikuvariant valida. Pidin sidebar'i kujundust veidi muutma, sest endise halli tooniga ei oleks teksti näha olnud. Otsisin oma tükk aega kujunduse alt värvi muutmis võimalust, ent tulemusteta. Küsitlus lõppeb selle kuu viimasel päeval. Kui Sinu arvates võiks seal mõni vastusevariant veel olla, mille poolt hääletada, anna mulle teada ja lisan ka selle.

Sattusin talli viimati üleeile ehk kolmapäeval, eelmine päev oli just Marit käinud. Hobune oli kohe ülbeks muutunud, Katriniga rääkides sain teada, et loom oli teda üritanud rünnata koplist talli viimisel. Lihtsalt mitte millegi peale muutus segaseks, tõmbas käe otsast ära ja perutas naise poole. Ma olin sellest nii hämmingus, et ei osanud midagi arvatagi. Vahetasin riided ära ja viisin varustuse boksi ukse juurde. Tekke ära võttes ja puhastades polnud mingit muutust näha, ent kohe, kui ilmusin hobuse vaatevälja sadulaga, ajas kõrvad lidusse ning üritas mind näksata. Käratasin ta peale paar korda, tänu millele jättis mind rahule, kuid seljale lähenedes ja sadula sinna kohale asetamisel keeras täitsa ära. Hakkas ringiratast jooksma, mina muidugi sammusin temaga kaasa, ent kuna ma olin ringist väljaspool, mõtles ta, et võiks mind litsuda enda ja seina vahele. Andsin mitu latakat vastu tagumikku, sest see on täiesti lubamatu, mille peale aga hobune uuesti kõrvad lidusse pani, hakkas sabaga ähvardavalt sahistama ning tagajalgadega trampima. Võtsin valjad ja panin need pähe, pärast seda oli taltsas, aga tema käitumine oli täiesti vastuvõetamatu. Kui olin trennivalmis ja suundusin maneeži poole, rääkisin ka Katsile sellest.
Trenni alguses hakkas taidlema, kohe, kui võtsin ratsmekontakti sammus, pakkis ennast nii kokku, võttis enda initsiatiivil parema painde ja üritas vastu uut bordet kas küljendada või õlad-sees teha. Pigistasin lihtsalt säärtega edasi, mille peale hobune meelega koondas ennast veel rohkem ära ja sigatses edasi. Palusin Katrinil, kes parajasti tekiruumi kõrvalt liiva pühkis, endale stekk tuua. Kohe sai paar latakat kirja, edasi oli nagu kullapai. Tegi kõike, mis tahtsin. Üsna kohe, peale trenniga alustamist, tundsin, kuidas ta leppis olukorraga ning selg hakkas tööle. Täisistakus oli endal ka palju parem istuda. Galopis oli ka väga hea, sain temaga vasakule poole mitu 10-meetrist volti tehtud, ilma, et oleks õlaga sisse vajunud. Tegin ka ühe jalavahetuse otse galopist, kohe vahetas ära ja sai palju kiita ka. Ainuke asi, mis mind häirib, on see, et kui ma alustan trennis esimest korda galopiga, siis ta liigub mul ilusti rahulikult, ent mõne aja päras tuleb tal mingisugune hoog sisse. Kui aga üritan sõrmedega mängides ja sadulasse sügavamalt istudes teda tasapisi kokku kutsuda, jääb üsna pea traavile. See ei ole muidugi alati nii, kuid on ette tulnud ka selliseid juhtumisi, eriti viimasel ajal.
Mõnda aega jälgisid Katrin ja Sass minu ja Elisabethi trenni, ning kui vahepeal sammu tegin, rääkisime taas Katsiga. ta arvas, et see ülbus oli ilmselt tingitud sellest, et Marit käis sõitmas. Loogiliselt võttes võib see täiesti võimalik olla, sest tema juures on see hobune enamus oma elust elanud ning selle aja jooksul on ta üsna kõvasti naisele pähe istunud ja n-ö bossi mänginud, seega võis Bona arvata, et nüüd, kui naine sõitmas ja tegelemas oli käinud, võib ta taas endale kõike lubada. Kui ma õhtu poole Maritile helistasin ja rääkisin, mis oli sel päeval tallis toimunud, ütles ta, et temal oli kõk okei olnud. No ma ei tea, lihtsalt väsitav on hobuse peale alatihti kuri olla ja talle pidevalt kohta kätte näidata, sest ta arvab, et on maailmanaba ja ta võib kõike teha.

Homme lähen kappama ja ülehomme külastab meid Reilika, tuleb hea päev.

Sincererly yours,
Grete

Could it be a feeling?!

Eile leidis aset senini parim trenn meie koostöö ajaloos. Viimasel ajal olen kogu aeg kummidega sõitnud, see trenn aga panin abivahendi meelega lõdvalt peale. Kartsin küll, et ta võib siis taas kraanat mängima hakata, aga vot, püsis ilusti ratsmes, kummid ripnesid täiesti lõdvalt all ja tolgendasid niisama. Lõdvestas ennast korralikult ära, ka paremale poole galopis. Trenni lõpus arvas ta küll, et võiks varem lõpetada ning hakkas säärele tuimalt vastu, kuid kuna ma ei sõida temaga enam stekiga ega hetkel kannustega, sest tal küljed ikka veel paranevad, peksin seal teda kandadega. Ta reaalselt ei liikunud enam elavamas sammuski, kuigi ma seal toksisin oma jalakestega, andsin veel käega lataka vastu tagumikku - endiselt tulemusteta. Lõpuks sain ta imekombel liikuma ja edasi oli okei.
Kui välja arvata see laiskuse hetk, siis üldiselt oli väga okei, tegin 3-aasalisi serpentiine ning vähemalt iga teine tuli väga hästi välja, sain ta sujuvalt keskel vastaspaindesse ning hobune ei vajunud ka õlaga sisse.

Täna läks Marit, homme on minu kord ning neljapäev tuleb puhkepäev.

Sincerely yours,
Grete

Don't ever think that life is going to be okay

Kuna mu Horze ratsapüksid on pidanud/pidasid enam-vähem ainult aasta vastu, tellisin teised püksid. Praegustel on nahk nii ära kulunud, et on vaja mingi riie osta ja ära paigata, kuid kuna need on üsna õrnas seisundis, vajan kiiremas teist paari. Need on kõigest lühiajaline lahendus, täiesti uued Pfiffi omad nahkadega saan arvatavasi jõuludeks, parem oleks, et need kauem vastu peavad.
Bonaga on kõik enam-vähem okei, pikalt ei jaksa teile jutustada. Isegi nädalavahetuseti olen nii väsinud ja igale poole kiire.
Sain siis täna õhtul kõne Maritilt, et ta otsib mingit inimest, kes käiks 1-2x nädalas Bonaga sõitmas. Palju õnne mulle! No ma ei tea, võib-olla ma reageerin üle, aga 3 inimesega ma küll ei ole nõus hobust jagama, kui mu eesmärgiks on hakata selle loomaga tulevikus võistlema. Juba kahest ratsanikust on enam kui küll, ning pole olemas ratsutajaid, kellel oleks täpipealt samasugune sõidustiil. Noh, elame näeme, pidanuks vist selle rendilepingu kohe alguses ära tegema, mitte ootama ja lükkama edasi, vast ei oleks tulnud siis sellist üllatust.

Vahet pole, et Bona ei ole ratsmes, aga vaadake seda koiva sirutust...

Sincerely yours,
Grete

Follow you down to the red oak tree

Tessaga, 13. juuli

Peaksin praegu koolis olema, kuid... oh well, tulin poole päeva pealt ära, kuna halb hakkas. Koju jõudes tuli aga meelde, et pole Teile, kallid lugejad, taas mõnda aega kirjutanud. Jätkan, kus viiimati pooleli jäin ehk möödunud laupäev.
Kuna eelneval päeval läks kõik aia taha, ei soovinud, et see taas korduks, seega panin Bonale kummi peale ja tegin lühikese, kuid positiivse trenni. Kõik klappis, hobune ei hakanud kordagi vastu, alguses küll jooksis pinges ja sundasendis, ent üsna pea lõdvestas end ära. Vahepeal tegin jalusteta ka, et paremat tunnetust saada.

Pühapäeval oli väga hea ja produktiivne trenn Dianaga. Ei oskagi midagi täpsemalt rääkida, kui, et alustasime täiesti algusest ning põhielementidest. Kuna abivahendid puudusid, jooksis Bona pea pidevalt pilvedes. Korra palus Diana mul enda kõrvale minna, kus tegime imepisikest volti traavis ja sammus. Tema käes oli sisemine ratse, millega ta mängis, et hobune kaela lõdvestama hakkaks. Hiljem rääkis ta, et ega Bona suust eriti pehme küll ei ole, kui ta suulist mäluma ei hakka, vaata, et nagu torikas juba.

Järgmine päev läksin taas sõitma, panin ka eelnevalt Dianaga konsulteerides kummi peale. Kasutasin uusi teadmisi ja hobune oli justkui ümber vahetatud. Ta polnud mul eales nii hea trennides olnud. Okei, peatustega on meil treeningut alustades veel probleeme, kuid see, kuidas ta ennast vasakule poole galopis lõdvestas, samas ei jäänud loivama, vaid ma tundsin, kuidas ta endiselt üsna aktiivselt tagumiste jalgadega tõukas. Samuti oli ta paremale pehmem, kui varem, endiselt mitte ideaalne, kuid see kangus muudkui järk-järgult kaob.
Ta on vasakule poole üldse paindega pirtsakam ja ei taha nii hästi ümber sääre tulla kui paremale, ent selle trenni lõpuks oli ta vägagi arvestatavalt oma ülesande täitnud.
Mul oli nii hea meel, et kui hobust käe kõrval maha jalutasin ja Diana ja Katrin maneeži ääres rääkisid, ning esimene küsis, kuidas trenn läks, siis lausa hõiskasin rõõmust, et väga hästi, palju paremini kui varem.
Mõnda aega pusin ise, siis võtan uuesti Dianalt trenni. Praeguse seisuga, kuna hobune hakkas toimima juba ühe trenniga, on plaan jääda tema juurde.
Õhtul saime veel Reilikaga kokku ja käisime Sushihouse'is, sain ka oma vihmavarju lõpuks tagasi ning pilte endast, Adeelest ja Tessast. Kuna ma sõin seda esimest korda elus, tellisin tüdruku järgi Oshima, mis oli lihtsalt nii hea. Ainult seda oli nii palju, et pärast oli kõht liiga täis, ühe rullikese andsin veel Reilikale ka.

Täna läheb vist Marit, homme las hobune puhkab.

Sincerely your,
Grete

Everything I do, is over loving you

14.oktoober

Väike vahe on nüüd taas kirjutamisse jäänud, kuid jätkuvalt pean tõdema, et kooli, talli ja kodutööde kõrvalt ei jää aega muuks. Tegelikult on ka teine põhjus, miks pole saanud mahti kirjutada. See sõrm, mis muljuda sai ning liigesest väljas käis, oli mul pool nädalas sidemes ja jube valus. Samuti suutsin teisipäeva õhtul enda parema käe neljandat sõrme vigastada. Mul on mingisugune kompleks, et kui mingi kreemipotsik või šampoonipudel saab tühjaks, pean ma selle ilmtingimata puhtaks tegema ja seest ära loputama. Nii oli siis duššigeeliga, kangutasin seda korki ära, aga selle asemel tõmbasin endal 2 kihti nahka maha nagu juusturiiviga.
Haiglase näpu tõttu kordetasin Bonat esmaspäeval ja kolmapäeval, seega selga ei istunud. Mõlemal päeval tundus väga viks ja viisakas. Täna alguses 5 -10 minutit oli ka, kohe andis kaelast sammus järgi ja oli mõnus pehme, siis aga käis tal mingi põlks peast läbi, et nüüd tema ei taha teha neid asju, mida ma küsin, et ta oskab ise otsustada. Esiteks oli tal nii palju energiat, et otsustasin ta lihtsalt tühjaks jooksutada, sest tööd oli võimatu teha, kui ta pidevalt kiirustas ja keksis mul all. Tõstsin galopile ja ta ise, ilma minu mingisuguse sekkumiseta jooksis umbes 2/3 maneeži pikkusega voldil oma 10 või enamgi ringi, ta oleks veel tahtnud, aga ma ei tahtnud, et hobune otsad ka annab. Edasi läks kõik allamäge, nii vastik oli. Kuna keegi oli suutnud raadio nii vaikseks keerata, et ainult kõrv vastu kõlarit oli midagi kuulda, panin iPodi mängima ja klapid kõrva ja aeg lendas ikka mega kiirusel. Pärast Katrin rääkis, et ma olin trenni teinud üle 2 tunni. Ma olin reaalselt hämmingus, seega ei osanud ma midagi vastata. Kui hobune käituks normaalselt, ei oleks vaja kõike nii pikalt teha. Võin aga enda kaitseks tuua, et väga suure aja sellest treeningust, tegin sammu. Lõpus oli galopp enam-vähem okei, mingit arengut pole toimunud võrreldes eelmise nädalaga, aga kuidas saakski, kui ma alles esimest korda talle sel nädalal selga istusin. Tegin galopis kaheksaid ja jalavahetusi. Ka need ei tulnud täna välja - vahetas alles 3-4 fuleed hiljem, kui olin märguande andnud.

Esmaspäeval rääkisin natuke Dianaga, leppisime trenni kokku lapäevaks, kuid saades eile teada, et sel päeval toimub maneežis mingit sorti pinnase kontroll või midagi, - ei saanud eriti Mariti, Katsi ega Diana jutust aru -, lükkasime treeningu pühapäevale.
Bonal on nüüd need uued fancy'd Eesti käsitöö valjad, kuna eelmised suutis ta Maritiga puruks tõmmata. Vanad on hetkel paranduses.
Ma ei oska arvatagi, mida homme teen, sest kõik oleneb ilmast. Kui lausa paduvihma sajab, jääb talli minemata, kui vaid tibab, lähen teen lühikese sõidu. Muidugi juhul, kui Bona ei otsusta taas vastu hakata ja lollakaks kätte minna. Kõik oleneb temast, kui ta on koostööaldis, tuleb ka positiivne ja lühike treening.

Ma pean end edaspidi iga kord enne hobusega sõitma minemist maha rahustama. Täna läks asi taas käest ära, sest hobune hakkas vastu, mina läksin pahuraks ja vihaseks, mille peale muutus ka hobune allumatuks ja närviliseks, see aga omakorda soodustas koostöö puudumist. Bonat ei saa päris vägistada, et ta alluks, temaga peab ikka heaga ja kommiga, vähemalt nii palju olen mina aru saanud.
Aga eks näeb siis pühapäeval, kas teen kõike ise valesti või milles siis õigupoolest viga seisneb?!

Sincerely yours,
Grete

Nothing scares me anymore.

Pildid on siis viimasest külaskäigust Adeele juurde. Näen veider välja, aga kuna kõik mu varustus oli sel hetkel Kasemäel, pidin olemasolevaga hakkama saama aka laenama teiste asju. Reilika on temaga vahepeal tublit tööd teinud.
Täna sain oma mõlema käe keskmised sõrmed välja väänatud, parema oma ka liigesest välja tõmmatud. Kuna Bona on kasvanud üles karjas, ei talu ta üldse, kui on üksi tallis. Tavaliselt olen esimene ratsutaja, isegi Doris tuleb peale mind, seega lasub tallis enamasti tühjus, mille peale hobune nii närvi läheb. Üritab boksi lammutada, hirnub, teeb pisikesi küünlaid ja nihverdab niisama ringi. Tavaliselt jätan talle boksis päitsed pähe, kui hakkan teda kohe valmis panema, lihtsalt harjumusest. Bona sügas või ma ei tea, mida ta seal tegi, igatahes jäi boksi ülemise võre kinnituse taha kinni. Ma muidugi üritasin teda aidata sealt lahti, ta rapsis ennast ise vabaks, mina sain aga liigesest väljas käinud sõrme tagasi. Rõvedalt valus oli, ajalugu kordus, ainult teise näpuga.
Kiirelt käisin keha harjadega üle, viisin teki ja kabjakonksu maneeži äärde. Seal maadlesime Dorisega raadio kallal, sest sealt oli mingi juhe lahti tulnud, mida me ei osanud kuhugi sisse lükata. Lippasin tagasi boksi juurde, panin hobuse valmis ja läksin kordetama. Olles juba jooksutanud hobust, andsin mõne aja pärast märguande galopiks, mille peale Bona mind kolmandiku maneeži pikkusest kordega enda järel tiris, hoolimata sellest, et kumm peal oli. Pärast jooksis normaalselt, aga ta suutis nii järsku ära tõmmata, et sõrm sai välja väänatud.
Trenn oli väga okei, sammus tulid sääre-eest astumised paremale ilusti välja, vasakule on galopp juba nii heaks läinud, paremale ikka veel pinges, aga iga trenniga läheb paremaks. Tegin täna jalavahetusi mõlemale poole ka. Alguses vasakult paremale esimest korda jäi hobune ise üheks sammuks traavi, siis aga tõstsin kohe teisest jalast. Tegin kaheksaid, iga kord vahetas jala õigeks ära, ainuke häda seisneb selles, et ta viskab nii kummaliselt pea vahetuse ajal üles, pärast tuleb tagasi ratsmesse.
Samuti lähevad tal vahepeal märguanded sassi, kui ma pärast sääre-eest astumisi küsisin, et ta erksamalt sammus edasi liiguks või üldse traavi läheks, koondas ta ennast nii ära. Mida enam ma oma märguannet kordasin, seda enam korjas ennast kokku ja saba hakkas sahisema. Pakkus mulle vahepeal ise traaversit ja õlad-sees. Enne raskemaid harjutusi peaks temaga vist põhja korralikult selgeks saama, samas tundub mulle, et treeningud muutuvad muidu kuidagi liiga üksluiseks. Ning ta tegelikult oskab kõiki raskemaid harjutusi, lihtsalt tal on raskusi neid üksteisest eristamisel, samas ei oska ma öelda, võib-olla on asi minus ja ma ei peaks üldse hobust nii palju süüdistama.
Igatahes Evat ei ole endiselt näinud ning Dianat silmasin täna vaid vilksamisi, kui ma juba rongile ruttasin, seega ei olnud mul aega rääkida.

Sincerely yours,
Grete

Smells like Christmas.

Hetkel live'ist poole silmaga jälgin, tundub huvitav - noorte Hannoveri täkkude ülevaatus ja litsentsimine:

http://www.clipmyhorse.de/en/live/channel/2/

Mõnus lumetorm on õues, see-eest toas istuda küünlavalgel ja teetassi ääres, teeb olemise õdusaks. Tundub, et on viimane aeg jõululaulud ning -kaunistused välja otsida.
Täna läks Marit, rääkisin talle ka sellest Bona jalast ja lubas igaks juhuks üle vaadata, kuigi arvata võib, et midagi viga ei ole. Eile sain ka ootamatult teada, et naine oli teisipäeval sõitmas käinud, seega arvatavasti homme lähen lihtsalt jalutan hobust päitsetega ja niisama tegelen või jätan ta hoopis rahule.

Sincerely yours,
Grete

I won't think about all the things that could go wrong.

Bona täna:

Siinkohal märgiksin ära, et mu telefon teeb super kvaliteediga pilte.

Paar päeva tagasi leidsin Bona paremalt tagumiselt jalalt pisikese täkke, kust oli karv maha hõõrutud, samas midagi katki polnud, seega läks õnneks. Olen seda pesnud külma veega, hoidnud puhtana ja kuivana, sest muud vist polegi midagi teha. Seljas longet ka pole tunda, nii et kõik on hästi.
Tänane trenn läks kohe eriti hästi, selle all mõtlen osa alates trenni keskpaigast lõpuni. Esimesest poolest pole mõtet rääkida, sest selle kolme nädala jooksul olen ma ainult ühe korra kohe algusest peale hobuse lõdvestama ja impulsiga jooksma saanud. Ma võin seal seljas võimelda ja teha, mida heaks arvan, aga kui tal seda plõksu peast läbi ei käi, et mida ma temalt nõuan, siis võimegi tiksuma jääda. Tavaliselt hakkab Bona mõikama seda alles siis, kui kuskil veerand või kolmandik trenni on juba möödunud. Miinuseks on see, et täisistakus on niimoodi jube ebamugav istuda, vaata, et isegi võimatu. Pea püsti ja selg nõgus ei tee head mitte kellelegi.
Täna keskendusin palju üleminekutele. Alguses sammust traavile minnes, et ta ei hüppaks kiiremasse allüüri vaid astuks sujuvalt. Siis sammust galopile, taas, et ta järsku ei hüppaks. Õnneks viimasel ajal on asi palju paremaks läinud, varem ta lausa viskas vahel suurest õhinast tagant üles, kui tõste tegin. Tuleb lihtsalt hobune ilusti ette valmistada, sest praegu teeb ta nii vaid 1x trenni jooksul, kui sedagi. Vasakule jookseb galoppi juba väga-väga meeldivalt, varem oli ta nii kramplik ja hüplev, nüüd aga palju pehmem ja enam ei vaju laiali. See-eest parem pool, mis on halvem, vajab endiselt tööd. Selles suunas on alati sadulas nii vastik istuda, üritan teda küll pehmeks sõita, paar fuleed isegi õnnestub, aga siis tõmbub taas krampi. Kaks viimast trenni olen lasknud tal natuke ennast lahti joosta ja teinud aktiivsemat galoppi üle terve platsi poolistakus, hiljem kokku võttes tundub mulle veidi parem, kuid endiselt mitte täiesti pingevaba.
Viimase asjana, mis oli tänases trennis justkui kirss tordil, tundsin suurt kiusatust sooritada üks jalavahetust. Tegin suure tagurpidi S-kujulise kaare suunaga paremale ning tahtsin nii huvi pärast näha, kas hobune vahetab otse galopist jala ära. Võtsin ta siis keskel vasakusse paindesse, tegin tõste ja voilaa, Bona vahetaski ära. Tema jaoks polnud see ilmselgelt mitte midagi uut ega üle jõu käivat.
Trenni lõppedes tegin veel traavis pikkadel külgedel paar sammude venitust - hobune lausa lendas all - ning lõpetasin ära.
Paar väikest probleemi on veel, lisaks sellele, et trenni esimeses pooles oleks mul tegemist justkui noore hobusega, kellel on tõsised keskendumishäired. Kui ma teda rohkem ratsmesse kutsun, kaelast ümaramaks/kumeramaks, siis tal on midagi suulise kontakti vastu. Hakkab peaga rapsima, vehkides ninaga vastu rinda, millega arvatavasti üritab mul ratsmeid käest tirida, ning jõu ja ilu numbreid näitama. Samas, kui kael on lamedam ja sõidan teda rohkem ette-alla, on kõik korras. Ma ei saa aru, milles probleem on, sest ma jälgin oma käsi pidevalt, need on nii pehmed, et rohkem enam ei anna ollagi, ent siiski ei meeldi talle miski. Sarnane juhtum on ristkapsliga. Bona üldse ei kannata, kui ma boksis seda rihma ümber nina hakkan panema. Kapsli ja lõuaaluse rihma kinnitamine on täiesti probleemivaba, aga just ristkapsliga on mingisugune kana kitkuda. Ta alustab samamoodi peaga rapsimist, võrdluseks võin tuua Hismanali, kellel minu mäletamist mööda esines sama komme, ainult Bonal lööb see välja mitmeid kordi ägedamalt ja jõulisemalt. Eks ma mõni päev proovin ilma, äkki ongi asi selles ja hobune toimib siis paremini.

Kurb, aga kuna ma nüüd koolivaheaja tõttu olen käinud rohkem hommikuti ja läinud ära kuskil neljast, pole ma ei Evat ega Dianat tallis kohanud. Lootsin küll, et ehk jõuan 7. päeva jooksul ühelt neist trenni võtta, aga võta näpust, ju see langeb siis järgmisesse nädalasse.

Ahjaa, veider, aga pärast seda, kui alustasin Bonaga ratsutamist, on mu selg endast vahepeal märku andnud päris ägedalt. Just sama koha pealt, kus mul kevadel närvipõletik oli.

Sincerely yours,
Grete

So God, give me the strength to do what you created me to do.

Võtan ennast siis täna kätte ja kirjutan lõpuks teile pika-pika jutu, seega ei juhata enam postitust sisse, vaid asun kohe asja kallale.

Põhjus, miks ma vahepeal kirjutada ei saanud, seisneb selles, et kuna üks päev tundsin suurt igavust, monteerisin kokku ühe üsna lihtsa video ühest trennist suvel Adeelega, kui Stiina meil külas käis. Tahtsin selle ka Youtube'i üles laadida, kuid tekkis piinlikkus selle ees, et mu kasutajanimi oli nii lapsik. Kustutasin siis vana ära ja tegin uue, kuid kuna mul on terve elu olnud kompleks oma päris andmete avaldamisega, siis mõtlesin, et oleks jube lahe panna oma sünniaastaks 2012. Loogiliselt võttes ei tohiks see valik seal isegi olla, sest pole olemas 9-kuust last, kes laadib oma videosid üles. Registreerisin ennast rõõmsalt ära ning tahtsin kinnitada kontot sisse logimisega, kuid selle peale hüppas ette error, et kuna ma olen noorem, kui 13, siis minu google konto blokeeritakse ja kustutatakse 30. päev jooksul, kui ma just ei otsusta tõestada vastupidist. Alguses muidugi kirusin ennast oma lolluse pärast, oleksin ju lihtsalt võinud valida sünniaastaks '95 või '94 - ei, ma pidin ilmtingimata 2012 panema.
Kuna ei minul ega mu emal polnud aega sellega eriti tegeleda, võtsime asja tõsisemalt ette kõigest 5-6 päeva enne antud aja lõppu. Saime kõik ilusti korda, palju lugemist oli, vähemalt ei hakanud igav.

Ratsutamisest siis nii palju, et vahepeal kappasin Adeelega, tegime takistussõidutrenni. Lõpetuseks hüppasime penerolli, mille viimane takistus oli 105 cm tõusev okser. Eks selleni jõudmiseks pidime kõvasti kaklema ka, sest peaaegu terve trenn keeldus ta hüppamast, seega jooksis mööda. Olin juba alla andmas, kuid Ester muudkui utsitas tagant, tänu millele lõpetasime siiski positiivse noodiga.

Kuna nüüd on asi kindel, siis võin teile öelda, et kuna Adeelega ei saa talviti korralikku trenni teha ja ma ise üldse ei ole nii väga hüppaja inimene, siis hakkasin uue hobusega sõitma. Tema nimi on Bon Amour ning asume hetkel Kasemäe tallis, omaniku soovil. Pikalt ei oskagi midagi temast rääkida, alles nii vähe aega oleme koostööd teinud, kuid üht võin öelda - tal on kuradi ilus liikumine ja energiline iseloom. Olles korrapärases treeningus ja õige treeneri juures, võime ilmselt alustada oma võistluskarjääri järgmisest aastast. Ning eks tal ole omajagu temperamenti ja iseloomu varnast võtta. Just mingi päev tegime huumorit - pärast trenni hakkasin tal kapju puhastama, kuid kuna ta on sellise rahutu olemusega, ei suutnud ta paigal püsida. Tavaliselt on keegi olnud tallis, kellelt olen abi küsinud tema kinni hoidmisel, samas ootas parajasti mu järel ka üks inimene, kes soovis maneeži saada, seega oli veel eriti suur pinge peal. Sain esijalad ilusti ära tehtud, imekombel ka ühe tagumise, kuid hakates viimast kergitama, jooksis hobune minema. See naine, kes ootas trenni minekut oleks ta äärepealt kätte saanud, kuid Bona sammus traavis otse boksi, keeras ümber ja pistis pea välja ning jäi mulle totu näoga otsa vaatama.

Ühesõnaga, asi päev-päevalt areneb. Terve Akkerite perekond vaatas mu eelviimast trenni, pärast mida tuli Katrin mu juurde ning ütles: "Tundub, et sa oled selle mära ära taltsutanud." Alustasin ju ometigi sellega, et hobune ilusti traavist galoppi tõuseks, mitte ei hakkaks kiiret traavi jooksma, viimane trenn aga tegime juba sammus pikkadel külgedel kui ka keskliinil küljendusi ja traavis sammude venitamisel ta reaalselt lendas all. Sellel hobusel on meeletult potentsiaali, mis paneb mind kogu aeg mõtlema, kui vedanud mul on. Sama hästi võiks Dina või kellegi sinna sadulasse istutada, mitte minu, ja auhinnalised kohad hakkaksid kohe taevast alla sadama. Kahju ainult, et tegu ei ole enam noorhobusega.

Täna käisin ka Adeelel uuesti külas. Reilika oli temaga vahepeal ratsutanud ja enda kolmeosalised suulised pannud. Hobune oli justkui äravahetamiseni muutunud. Okei, ta elas kohati endiselt reaalselt liiga palju välimise ratsme otsas ja lõikas nurki, kuid pead tõi vägagi ilusti alla ja kohati ka ratsmesse. Pildi lisan, kui Ester need fotoalbumisse või kuhugi üles laeb. Pärast jalutasime veel Reilikaga noortega, kordetasime Tessat ning oligi aeg minna. Esmane põhjus, miks ma Kernu üldse täna reisisin, oli see, et jätsin oma vihmavarju viimane kord sinna ja läksin seda taga otsima, kuid muidugi ma suutsin selle endiselt maha unustada, kuna marsa peale hakkas kiire. Samuti jätsin küsimata Reilikalt CD oma piltidega. Sellest võib järeldada, et kuna Marit läheb Bonaga ise reedel sõitma, on mul vaba päev, et käia taas Kernust läbi.

Sincerely yours,
Grete

Long time no see

Kallid sõbrad ja lugejad, arvan, et olen teile kindlasti selgituse võlgu, miks te ei ole viimase kuu aja jooksul mu blogi saanud lugeda ega mina kirjutada. Põhjus on väga lihtne, aga lähemalt räägin sellest nädalavahetusel. Olen hetkel viimase piirini viidud - terve see nädal on muudkui üks järeltööde jada, samas tulevad peale ka uued ülesanded. Näiteks võin tuua, et täna oli mul 5 hindelist tööd, milleks ma eile õppisin 5 ja pool tundi.
Igatahes elus on palju muutunud, kuid truth be told - ka endale üllatuseks pole ma tundnud vajadust blogida, otse risti vastupidi, rohkem on vaba aega ja ei pea muretsema, kui jätan ühest trennist kirjutamata. Kindlasti osalt seetõttu, et mu google konto blokeeriti ära, aga ka aja nappuse pärast, kuid sellest juba, nagu eelpool mainisin, mõne päeva jooksul. Kaldun arvama ka, et blogima hakkan enamasti nädalavahetuseti, ma tõesti ei saa hetkel ohverdada oma väärtuslikku aega. Võimalik muidugi, et edaspidi tekib rohkem võimalusi, kuid kahtlen selles sügavalt.
Ühesõnaga tahtsin Teile kõigile tere öelda ning teada anda, et olen veel täiesti elus ja enam-vähem terve.
Näeme teiega üsna pea!

Sincerely yours,
Grete

Pretty face

Pilt pärineb 30ndast augustist, nagu näha võib, ning see peaks minu mäletamist mööda olema nii umbes 75 - 80 cm.
Kahjuks ei oska öelda, kuna talli taas näen, tahtsin eile minna, aga ilm jälle ei lubanud. Äkki siis homme, kui pärast järeltööd jõuan, või siis kas laupäev või pühapäev, oleneb, kummal päeval ma Tallinnast välja sõidan.

Sincerely yours,
Grete

Don't you worry child, see heaven's got a plan for you.

Rääkisime Reilikaga ööl vastu eilset ehk laupäeva kuni kella poole kolmeni, seega magada sain vaid napilt 7 tundi.
Talli jõudes nägin kohe Estrit ja pidulisi, kes olid tulnud Heleri sünnipäevale. Vahetasin riided ära, viisin varustuse lasipuule ja läksin hobuseid otsima. Nad olid kuskile võssa roninud ning otseloomulikult polnud Adeelel tuju ennast kätte anda. No üritasin teda meelitada enda juurde ligi 15 minutit, suhkrutükk käes, kui mul kõrini sai. Ajasin ta julmalt minema, alguses galopeeris ümber karja ning Goldy ja Mae mängisid ka väheke, aga siis ajasin hobuse sealt ka ära. Jooksis siis mitusada meetrit eemale ning jäi totu näoga vastu vaatama. Õnneks ükski hobune talle ei järgnenud, sõid rahulikult rohtu edasi. Jäin demonstratiivselt noorte juurde, ning võib vist ka öelda, et karja ja Adeele vahele, näoga viimase poole seisma, andes justkui märku, et nüüd otsustan mina, kas ta võib karjale ligi tulla või mitte. Ta oli nii üllatunud minu hoiakust ja otsusekindlusest, et ei hakanud eemal isegi rohtu sööma vaid jälgis iga minu liigutust kõrvad kikkis, ei lasknud mind silmist sekundikski. Tegelesin natuke veel Mae, Goldy ja Tessaga, samal ajal vaatles Adeele minu tegevust. Hakkasin rahulikult viimase suunas liikuma, poolel teel viskasin päitsed maha ja jätsin ainult nööri õlale. Natuke enne teda jäin käsi välja sirutatult seisma, mille peale loomake tuli ise minu juurde uudistama. Pistis suhkrutüki pintslisse, panin nööri ümber kaela ning jalutasime kohta, kuhu olin päitsed jätnud. Kui olime värava juurde jõudnud, jooksid hobused jälle mängeldes ja galopeerides meie poole, nagu neil juba tavaks on.
Puhastasin hobuse ära ja läksin sõitma. Olin veel enne kopli-rännet ehitanud traavi kavalettidest penerolli, esimene oli pisemat sorti rist, teine oli 70 tõusev okser. Tahtsin proovida, kuidas ta okserile reageerib, sest minu teada polnud ta varem seda hüpanud.
Panin jalused 3 auku lühemaks, sest videotest olen tähele pannud, et 2 auku on liiga vähe. Alguses oli muidugi harjumatu, kohati isegi ebamugav. Aga meie flatwork on pärast võistlusi nii 0 läinud, kui isegi mitte miinusesse. Mul tõesti ei käi enam mõistus Adeelest üle. Säär on tema jaoks mitte miski, ainult ratsmetega ei saa ka ju sõita. Hobune hakkab pidevalt vastu, ei viitsi ennast liigutada ega pingutada ning seetõttu on kurb tõdeda, aga minust on saanud viimasel ajal agressiivne ratsutaja. Mind ajab nii vihale, et trennist-trenni küsin täpselt samu asju, mis on täiesti elementaarsed, aga ikka ta ei taha teha, seega viskab mul nii üle. Tavaliselt ei kanna ma ei stekki ega kannused, seega annan talle vahest lihtsalt käega laksu vastu tagumiku, mille peale aga hobune ei reageeri ja tuimalt sammub edasi, mis omakorda ajab mind veel rohkem vihale. Ühesõnaga, kui suksu hakkab vastu, ei viitsi midagi teha või lihtsalt vingerdab mul all, lähen ma nii äksi täis, ärevile ja pahuraks, mis omakorda soodustab lahkarvamusi ja meie koostöö puudumist.
Lootus täiesti kadunud, hakkasin tulema harjutust. Muidugi tõrkusime, aga kuna just samal hetkel ilmusid välja Ester ja tema ema jalutuskäigult, ehitas naine jälle latid ette, et hobune ei saaks mööda joosta. Eks me tõrkusime siis veel 2 korda, kuni Ester tõi steki. Esimene kord, kui üle saime, jäin mina muidugi maha, sest Adeele vingerdas, tulemusena kadus mul absoluutselt tunnetus ära ning ka hobune ajas endal sammud sassi. Järgmised korrad tulime enam-vähem ilusti ja ka mina läksin kaasa, siis aga liikus Ester ühelt küljelt eest ära. Kuid kuna viimane hüpe kukkus kahtlaselt välja, tahtsin trenni ilusti ära lõpetada, seega läksin viimasele hüppele. Ester aga hoiatas, et vaata, et ta ilusti siis ikka läheks - muidugi jooksis Adeele mööda. Tulin uuesti ja läks üle. Ester aga läks nii elevile, et viimane kõrgus, mida me hüppasime, oli 95 cm. Oppa, kuidas hobune lendas, esimest korda ajas maha, sest ilmselt ei jõudnud talle kohale, et kõrgust tõsteti. Kuna suks on suhteliselt vähe hüpanud, ei oska ta veel hästi kõrgusi hinnata, seega on tal kaks erinevat hüppestiili: esimene on kuni 80 cm, siis ta tõukab normaalselt üle ja ei pinguta niivõrd eriti, nii et ma suudan seal istuda, teine aga alates 90 cm, kui ta viskab seal seljas nii julmalt, et ma pean veel harjutama, et ma seal liialt ei lendleks.
Üks 95-ne tuli ilusti välja, ülejäänutel hobune põrutas mind nii sadulast välja, et ma korra lendasin täiesti sadula esikaarele. Samas ei jäänud ma kordagi suu peale - success, sest iga kord, kui tunnetasin, et jään maha, sirutasin käed nii ette, kui sain, ja viskasin ratsmed pikaks ära, seega vähemalt hobust ei takistanud kuidagi.
Adeele oli suhteliselt märjaks saanud ning hingeldas päris intensiivselt, seega võtsin varustuse ära, tegin harjaga keha kiiresti üle ja jalutasin maha. Nii kurb, et mul ikka veel tekki pole, Leena helistas mulle just üks päev, et firma oli meie paki mingi Taanlase omaga segi ajanud, seega arvatavasti läheb nüüd veel oma 2 nädalat - esimene tagasi saatmise ja ära vahetamisega ning teine õige paki kätte toimetamisega. Jess! Nüüd pean veel märga hobust oma pool kuud paljalt jalutama suure tuulega ning palvetama, et loom haigeks ei jääks.
Patsutasin, sügasin ja tegelesin natuke, viisin ta koplisse ja võtsin päitsed ära. Kuna viimasel ajal ta ei lähe kohe ära, silitasin ja nunnutasin veidi veel.
Igatahes tahaksin siin kohal veel ära mainida, et ma pole tegelikult üldse loomult agressiivne, eriti ratsutades, ma hoian Adeelet elu hinnaga. Paljalt tegeledes ja suheldes on ta nii mõnus mõmmik, hoolimata sellest, et trikke õpetades ta ei oska neid kohe ja läheb aega, enne, kui ta pihta saab. See järgnev pilt kirjeldab mu olukorda 100%, kui hobune ei näita välja initsiatiivi koostööks ka sadulas olles ning lihtsalt hakkab kõigele vastu, mida ma küsin - see muudabki mind nii pahuraks, vihaseks ja pettunuks.

Ning veel - nii kurb, et Swedish House Mafia lõpetab tegevuse. See oli ainuke tantsumuusika kollektiiv, keda ma kuulasin ja fännasin. Nende üleeile üles pandud video youtube'i on kogunud juba üle pooleteise miljoni vaatamise kõigest kahe päevaga. Kurb, et ma nende viimasel live'il polnud.

Teine video on lihtsalt mõnus muusika:

Sincerely yours,

Grete

Life is what happens while you are busy making other plans.

Lood on nii, et jäin täna jälle koju, kuna eile hakkas äkitselt paduvihma sadama ning mul polnud vastavat riietust, seega külmetasin end ära.
Eile tulid ka TIHSi tiimid välja, sain heakorda sisse.
Ma ei teagi, kuna jälle talli jõuan. Peaks laupäeval läbi käima, sest pühapäevaks on mul ratsariideid vaja, ehk räägin siin lähemalt, kui asjad tõsisemaks muutuvad.

Sincerely yours,

Grete

Silence is slowly killing me.

Kuna hommikul kraadimise tulemuseks oli vaid 36.2, otsustasin koju jääda, olen niikuinii juba reedest haige.
Pühapäeval käisin tõbisest olekust hoolimata tallis. Trenn oli super hea, no kohe tõesti tegi meele nii rõõmsaks. Panin enne sõitma minekut jalused kohe 2 auku pikemaks, sest tahan vahelduseks rohkem koolisõiduga ka tegeleda, kui hüppamisega.
Tegin sammus päris kaua, üleminekuid peatustesse, pikendusi diagonaalidel või sirgetel ning koondusi nurkades. Tulid väga hästi välja. Võtsin siis traavi ja seal oli ka enam-vähem. Ma ausalt öeldes ei mäleta eriti, mis ma tegin, aga kuna minu takistused olid lahti lammutatud traavilattideks, siis tulin neid vahepeal ka.
Võtsin uuesti sammu ja hiljem tegin rohkem tööd täisistakus. Adeelel on nii nõme komme tulnud, et kui ta võtab ennast paindesse, siis ainult välimisse, ta nagu ei oskaksi peale võistlusi enam sisemist painet võtta. Kohe, kui küsin, vajub õlaga sisse ja demonstratiivselt viskab nina taevasse välja poole. Eriti ohtlikuks muutub asi galopis, sest ta paneb lihtsalt külje maha, kui sisemine paine puudub, seega alati palvetan nurkades, et hobune jalul püsiks. Kui mitte võtta arvesse mõned üritused lõdvestavas traavis galoppi hüpata ning painde probleem, siis jäin trenniga väga rahule.
Jalutasin hobuse maha, sest viimane oli tiba märjaks saanud. Andsin veel paar sukrutükki ja õuna ning viisin hobuse koplisse. Kuna tal on päitsed niiskete ilmadega mõlemale poole lõua alla kooriku hõõrunud, siis peab praegu tal valjastel kapsel ebareaalselt all olema, et see katkisele kohale vastu ei läheks. Samuti võtan iga kord päitsed koplisse viies ära, et hellad kohad paraneksid kiiremini.

Eile terve viimase tunni, milleks oli kalssijuhatajatund, palvetasin, et jõuan õigeks ajaks Vana-Pääskülla Arne Autole. Õnneks jäi marsa ka veidi hiljaks, jooksin peatusse ning kohe jõudis ka vajalik transport, Reilika ootas juba ees. Sain õnneks 50 senti odavamalt kui muidu. Käisime enne veel grillist ka läbi, sest tüdrukul oli kõht tühi, mina aga nosisin enda võileibu. Vahetasime riided ära ja läksime loomadele järgi, puhastasime ning läksime kappama. Hobune polnud mul kuid nii halb olnud. Kogu aeg hüppas all, ajas kaelast ennast kõveraks ja mängis kaelkirjakut, sisemist painet me ilmselgelt ei tundnud ja välimiselt me ennast üldse ära ei saanud. Tegin ligi poolteist tundi ja lihtsalt kaklesin selle hobusega. Stekk ei aidanud, sest kohe oli vaja igale poole kihutada, samas säärele üldse ei reageerinud, seega üks hetk lihtsalt hüppasin seljast maha ja panin kannused peale. Pärast oli palju parem, lõpugalopp tuli ka mega hästi välja.
Hobune sai nii märjaks, ma juba ootan, kuna pakk Horzest jõuab, et fliistekk pärast trenni selga visata. Pärast tegelesime kolmekesi veel noortega ning taas hääletasime Reilikaga koju. Mingi kena mees Mairo võttis meid peale, kui olime vaid 10 minutit oodanud ja viskas üsna kodu lähedale ära ka.

Järgmine kord vist neljapäeval talli, kui tervis lubab.

Sincerely yours,
Grete

06.09

Kirjutan kiiresti ära, kuna ma olen nii väsinud ja tahan magada ning homme hommikul lähen veel talli ka.

Oh god, ajaloo tunni eel käisid hundid meilt Kirkega nimesid küsimas, just meilt, mitte kelleltki teiselt. Ilmselt valivad endale juba rebaseid, võeh... rets on üsna lähedal :D

Aga täna oli nii ulmeliselt naljakas, kui Henri ja Kristofer tulid minu ja Kirke juurde bussipeatuses naljaga küsima, ise muidugi tõsiste näoilmetega ja mingisuguse reporteri häälega: "Kas teie mustavärvi lembus on tingitud elegantsusest või emolikkusest?" Ma naersin nii kaua selle peale, pinnisid siis meilt vastust ning kuna ilmselgelt ei suutnud mina neile vastata, rääkis Kirke midagi kokku. Küsisid, et mis meil ka nädalavahetusel plaanis on, millele vastas esmalt tüdruk ning siis ma. Rääkisin sellise muigvel moosinäoga, et igast tegevusi plaanis, mille peale kohe Kristofer naerma hakkas ja rääkis, et "jaja, arusaadav... et siis kohe sellised tegevused, jamh?!" ning otsejoones tuli ka Henri pärliga lagedale: "Jajah, eks ta koristab ja teeb süüa ja veel..." Seda lugeda polegi nii naljakas, aga kõik see olek ja näoilmed olid lihtsalt priceless.

Igatahes eile tegin sadulata ette - päris hea oli isegi, viimasel ajal on Adeele ära tabanud, et kui ta kael on suunatud ette-alla ning lõdvestatud, ei sure ta kohe ära, vaid on isegi mugavam nii joosta kui pea pilvedes. Kui hiljem Ester minu ja Reilika trenni tuli vaatama, soovis, et hüppaksin kolmest penerolli. Olin kolmanda lisanud enne sõitma minemist teistele lisaks. Ütlesin kindlalt, et sadulata ei hüppa (kuigi tahaks selle nüüd sügisel ära proovida), seega läks naine seda tooma. Tegin enne hüppeid veel natuke galoppi ja hobune tõeliselt põles all, kohe, kui säär galopitõsteks peale läks, võpatas märguande peale ning lausa hüppas galopile, see-eest jooksis aga pehmelt. Esimesel hüppel mööda ei jooksnud, küll aga tõrkus ehk jäi seisma, teisega ning üldse edaspidi enam probleemi polnud. Ainult siis veidi vingerdas ja ajas endal sammud sassi, kui esimest korda galopis peale läksin. Tulin mõlemalt poolt ja lõpuks hüppasime nii, et viimane lattaed oli 60 cm.
Kuna nendel 95-sentimeetristel hüpetel jäin kogu aeg maha ja maandudes jäin suu peale, siis panin terve trenni rõhku enda istakule, ning et ma ilusti järgi annaks. Viimane hüpe õnnestus super hästi, hobune hüppas ka täpselt, samm klappis ning mina läksin kõikidega kaasa.
Pärast läksime tuppa teed jooma ning kuna marsa juht oli Kernu minnes mind täielikult alt tõmmanud, siis polnud mul raha tagasisõiduks, seega hääletasime Reilikaga Tallinnasse. Ootasime kuskil pool tundi, kui ühed välismaalased meid peale võtsid, nad olevat elanud Soomes ning käinud äriasjades Riias. Saime ilusti Vana-Pääskülla, kus meie teed Reilikaga hargnesid.

Homme trenni, võib-olla kirjutan ka õhtul, oleneb, kui väsinud olen.

Sincerely yours,
Grete

05.09

Jõudsin alles täna talli, kuid need 6 päeva tegid Adeelele ainult head.

Nägin Estrit ja tervitasin, vahetasin riided ja viisin varustuse lasipuu juurde. Transportisin ka Glory teise koplisse ning läksin Adeelele järele. Alguses tuli Lipsi nuuskima, silitasin ja patsutasin teda ning suundusin enda suksu poole, kes kõrvad kikkis mind vahtis. Viimane aga demonstratiivselt tatsus mu ees ning "kaitses" enda karja. Adeele ei kõndinudki täna eest ära, areng! Sai suhkrukuubiku suhu maiuseks ning läksime puhastama. Poole pealt ühines meiega ka Ester ja Karola, viimane sai ka natuke hobuse seljas istutud, kui samal ajal valmis panin.
Alguses oli uudistamist kui palju, sest võõras mära elab platsil, kus me sõidame, ning ta oli sinna ka paar hunnikut poetanud. Ta oli nagu pisike taksikoer, nuuskis mööda maad ning uudistas uusi lõhnu. Varsti aga lõpetasin jandi ära, sest ma ei soovi, kui ta pika ratsmega sammus sinna sisse astub.
Esimene traav ei olnud meil kunagi varem nii hästi välja tulnud. Hobune lõdvestas kaela, ei kiirustanud kuhugi, ainuke asi, mis mind kummitama jäi, oli see, et ta oli niiiii jäik vasakule poole, ainult reageeris paremale.
Tegin vahepeal sammu ja võtsin uuesti traavile, tahtsin täisistakus natuke aga teha, aga Adeele arvas, et kätte jõudis juba galopi aeg, ehk hakkas all tõmblema. Sain asjaliku traavi ka kätte ning võtsin galopi. No nii pehme, et lausa suu vajus lahti. Okei, veidi laisk, ja, aga vähemalt ei tõmmanud kohe alt ära.
Hakkasin penerolli hüppama, siin kohal märgin ära, et Adeele sooritas sellist harjutust esimest korda elus. Esimene oli rist ja teine tavaline 50 sentimeetrine takistus. 3 esimest korda jooksis mööda, Ester tõi siis lati küljele ette, läks kuidagi väärakalt üle. Tulin siis veel mõned korrad, mis tulid juba paremini välja, viimane sellel kõrgusel õnnestus kohe super hästi. Ester tõstis teise 75. peale. Jälle vingerdas pealeminekul hullult, mistõttu ajas ta endal ka sammud sassi ja hüppas viimase kitsekaga. Tulin uuesti, oli okei. Naine muudkui tõstis kõrgust, seekord juba 85 sentimeetri peale. Esimene kord jooksis mööda, hüppas poole sammu pealt kuidagi üle küljel eesoleva lati. Tulin uuesti, aga totaalselt enda viga - kuidagi lonkisime traavis peale, mistõttu hobune jäi kahe takistuse vahel seisma. Oi, kuidas ma seal kõva häälega halasin, kuidas kõik on minu süü, ma ei oska hüpata, kuidas istak normaalseks saada ning pidevalt mitte maha jääda. Ester tõstis siis 90 ning hiljem 95 peale. Ma absoluutselt ei taha neid kommenteerida, alguses hüppasime väga nigelalt, hiljem hobune pingutas, aga kuna viimane jälle takistuse ees vingerdama hakkas, kadus tunnetus ära - esimesel läksin kaasa, teisel jäin ikka jubedalt maha. Tulin veel paar korda, aga endiselt kordus sama asi.
Ester muutis trenni lõpus teise takistuse pisikeseks ristiks. Tulime seda 3x, igal korral samm klappis ja ise ka läksin kogu aeg õigel ajal kaasa. Viskasin esimest korda elus nii palju käsi ette, et ratse lausa lontis - ei tahtnud mahajäämistega hobusele suu peale jääda. Pärast jääbki selline valu tunne õhulennult maandudes, mis rkub hüppetahte ära.

Igatahes tegin täna oma kõrgusrekordi Adeelega, mõned aastad tagasi hüppasin 80 cm. Trenn oli ka tegelikult super hea, hobune hüppas esimest korda elus penerolli ja käitus üsna viisakalt. Samuti suudab loomake tegelikult väga palju, aga mina olen takistussõidu koha pealt üsna nõrk, seeda jään pidevalt hüppest maha, just kõrgematega, 80. suudan veel kaasa minna. Ma lihtsalt pean kellegi hüppetreeneri juurde trenni minema, iseenesest see istak õigeks ei muutu.

Muide, Adeele on nii trullakaks 6 päevaga muutunud, jube kohe. Sadulavöö pingutasin suure maadlemise peale auku, kuhu tavaliselt läheb normaalselt.

Jalutasin hobuse maha, puhastasin, nunnutasin ja viisin koplisse, mul oli teda nii hale värava juurde seisma ning mind kikkis kõrvadega ja oma rosinasilmadega piidlema jätta, sest tavaliselt on tema see, kes minu juurest ära läheb, mitte vastupidi. Oh, kuidas ma sellesse märasse kiindunud olen. Oleksin veel jäänud loomakest nunnutama, aga mul oli üsna kiire ja lubasin Estrit Šeffi ja Glory paaritamisel aidata.

Vahetasin riided, rääkisime veel paar sõna Estriga ning jooksin bussile. Olles teel peatusesse hakkas otseloomulikult ka vihma tibutama.

Homme uuesti talli, mul on ausalt öeldes mõtted otsas, mida teha, sest olen viimased 5 trenni ainult hüpanud, kas siis väiksemaid või suuremaid, kuid siiski. Ei taha nii palju järjest ka ainult takistussõiduga tegeleda, pärast on hobusel 0 tahet, samas ei oska ma midagi targemat ka teha. Võib-olla teen siis sadulata trenni homme, eks siis näeme.

Sincerely yours,
Grete

Turn my swag on.

Vabandused, et ma pole varem kirjutanud, aga kolmapäeval olin õhtul nii väsinud ja eile käisin Cathouse'is. Tõeline ulme, mis seal toimus, kas või juba see, et järjekorda läksime mõned minutid üksteist läbi, mil ka avati uksed, kuid sisse saime alles veerad üks läbi. Vahepeal oldi nii kokkusurutud väravate ees, et kõik inimesed lihtsalt liibusid üksteise vastu. Võiksin kirjutada pika postituse, aga kuna antud blogi toimib siiski veel ratsateemalisena, siis jääb see ära.

Kolmapäeva ma väga enam ei mäleta (mistõttu peakski iga õhtu blogima), aga trenn oli nii ja naa. Nimelt üks uus hobune, Golden Glory, toodi paaritusse, aga kuna viimane pipardas täkuga kokku saades, elab ta meil nüüd kuskil kuu aega kuni järgmise innaaja lõpuni. Seega pidi Adeele kindlasti terve trenni passima võõrast mära ja temaga suhtlema.
Esimestel hüpetel ristil samm absoluutselt ei klappinud, mingi pisikene lisasamm tuli pidevalt ette. Pärast oli okei ja hüppasime ka lattaeda.

Eile oli märake aga tubli. Alguses mängis puulõuga ja üldse ei töötanud. Mul viskas nii üle, panin jalused kaelale ja tegin täisistakus - sain enam-vähem tööle. Varsti tulid ka Kerli ja Ester trenni vaatama, viimane küsis, et kas ma olen palju paindetööd teinud, mille peale vastasin, et "jah, vähemalt üritasin", sest katastroofilist muutust paremuse poole ei olnud juhtunud. Naine kommenteeris, et väga hea kontakt oli, sellist polevat meil varemalt nähtud, kuid kahjuks mina sellest aru ei saanud, sest hobune julmalt istus mul käe peal.
Galopis oli väga mõnus, hea rütmiga ja pehme, ei tõmmanud kordagi alt ära. Alustasime ristiga, mida hüppasime paar korda. Siin kohal mainiksin ära, et juba alates esimesest hüppest samm kogu aeg klappis. Ühe korra läks hobune väga hoogu ja perutas hüppel. Ester samal ajal filmis ja kogu mu jutt "mis kuradi asi see veel oli (üllatunult, veidi naeru kihistavalt)" jäi peale. Varsti suunas Ester mind lattaiale, mille naine ehitas 85 cm kõrguseks. Põdesin ikka korralikult, sest Adeele on tõketel selline hobune, et kui sa ei mõtle, et "kurat võtaks, nüüd me lähme üle ja mingit teist teed pole", siis muidugi hüppab hobune puhtalt, kuid minu selle hetkene olek, et "okei, no proovime siis... äkki läheb õnneks", tõi muidugi kaasa mööda jooksmise. Tulin siis uuesti ja hobune hüppas sellest traavis üle, hehe. Tulin teist korda ka ning endiselt üllatas mind - olin temaga ülirahul. Mis sest, et kummalgi korral samm ei klappinud, ehk esimesel tegime tillukese sammu ette ja teisel hüppas poolelt sammult. Mina jäin muidugi mõlemast hüppest maha, kuigi  juba mõned galopifuleed enne tajusin, et meil samm ei klapi.
Pärast tuli Janika ka läbi ja tõi meile jäätiseid. Samuti abistasin veidi Kerlit, kes läks Gloryga natukeseks sõitma.
Adeele käitub lihtsalt nii totult, iga kord hakkab indlema, kui võõras mära on läheduses, nagu tegemist oleks täkuga.

Sincerely yours,
Grete

My love, you have found peace. You were searching for release.

Sirutab küll, kui tahab (24. juuli)

Lipsi muutub aina sõbralikumaks, tahab silitusi. Varem ikka keeras tagumiku näkku ja ootas inimese taganemist. Veterok oli kõige kurja juur, sest nüüd, kui teda enam pole, käituvad hobused ka paremini. Aga Adeele tahab ikka koplis alguses eest ära jalutada. Täna proovisin seda Reilika moodust, et kükitad ja korjad muru peopessa, samal ajal hobusele lähenedes. Ja mõjub, kõik suksud vaatasid ainult suurte silmadega, mida ma teen ja tundsid huvi, kuid keegi eest ära ei liikunud, tulid hoopis nuuskima ja uudistama.

Mis ma ikka oskan tänasest rääkida. Plats oli nii nagu oli, ühe korra libisesid tagumised jalad kergelt alt ära, teisel korral trenni lõpus uisutasime päris kõvasti, seega jäi üsna suur vagu meist järgi.
Panin täna kannused ja steki võtsin ka kätte. Sai ühe korra viimasega traavis veidi ergutuseks pisikese märguande, mille peale hobune terve järgneva aja hakkas hüplema. Pärast võistlusi on Adeelel taas see vastik komme tagasi tulnud, et ta lihtsalt tõmbab sind galopile, kogu aeg pakub ise ja tahab hüpata kiiremasse allüüri. Homme on õnneks Kerli ka, seega saan temalt nõuandeid küsida, sest kui täna Estrile murest rääkisin, mainis naine vaid, et ta ongi selline - tahab minna - aga otseselt midagi, mis mind aidata võiks, ei lausunudki. Traav oli okei, tahtis ainult kiirustada või siis jällegi lonkida, sellist õiget töötraavi saavutasime vaid mõned korrad. Tegin palju üleminekuid. Hobune ei reageeri mul üldse enam poolpeatustega korraliku peatuse ettevalmistamisele, jumala tuim, jääb ratsmele lösutama ja nendega ma põhimõtteliselt tiringi ta ainult seisma. Ühesõnaga, nüüd, kui ta on saanud ikka parajalt puhkust pärast võistlusi, arvab ta, et selleks aastaks on kõik, mida sa veel tahad?!
Hüppasime ka, tulin alguses traavis, sest kui galopis alustada, jookseb ta mul muidu viimasel hetkel mööda. Tõstsin risti ja lattaeda veidi kõrgemaks. Siis tuli Ester ja ütles, et lattaeda tuleksin. Rääkisin, et pole seda Adeelega kunagi tulnud veel, mille peale naine vastas, et nüüd ongi viimane aeg. Tulin galopis peale, hüppas mööda. Juhtisin uuesti tõkkele, see kord aga traavis ja tuli ilusti üle. Tulin siis vasakust süsteemi - lattaed ja rist. Nii kuskil 3-4 korda, kuni Ester lausus, et väga hea ning sõitis linna. Tegin veel paar hüpet, lõdvestavat traavi, mis keksimise pärast väga välja ei tahtnud tulla, isegi, kui andsin ratsme pikaks. Jalutasin maha, vaatasin, et hobune polnud kuskilt niiske, isegi mitte sadula alt, kust ta tavaliselt kogu aeg on.
Õnneks polnud sadulavöö uut koorikut maha hõõrunud, mille ma avastasin ka alles samal päeval puhastades.

Kuna telefoni aku oli juba enne Pärnu bussile minnes tühjaks saanud, siis elasin terve päeva ajateadmatuses. Enne äraminekut käisin korraks Estri ämmalt küsimas, aga Ruila marsat oodates oli küll tunne, et ootasin seda üle tunni aja.
Ja need rekkamehed on ka viimasel ajal eriti meelsaks muutunud, annavad pidevalt signaali mööda sõites.

Homseks sooviksin ilusat vihmavaba ilma ja head, sisukat, tööd täis trenni!

Sincerely yours,
Grete

Sees ja väljas

Otsustasin lubada endale paar päevakest puhkust blogimisest. Kohusetundest kirjutan ikka igal õhtul üsna detailselt päevastest tegemistest, seega mõtlesin, et olen väikese pausi auga välja teeninud.

Neljapäeval tahtsime maastikule minna. Viisime noored talli boksidesse, vanematega kolmekesi põldudele sõitma. Olles kuskil 20 minutit kapanud, otsustas ilm meie seiklust takistada, kallates paduvihma üle poole tunni. Lõpuks taevas selgines, seega otsustasime jätkata, sest niikuinii olime juba läbi vettinud, mistõttu enam märjemaks ei olnud võimalik saada. Sellest hoolimata pöörasime üsna pea otsa kodu poole, sest suur tuul puhus ja suurematsorti tumesinine pilvetriip sõudis meie poole üsna kiiresti.
Koju jõudes vahetasime nagu otse pesumasinast välja võetud riided kuivemate vastu, jõime teed ja sõime küpsist. Sain ka võistluspildid Estrilt mälupulgale. Viisime noored tagasi emmede juurde ning üsna varsti lahkusime Reilikaga. Käisime veel kebabist läbi friikaid söömas, sest kõhud olid meil üsna tühjad.
Bussis sattusin mingite toredate Pärnu noormeeste kõrvale istuma. Kaks tagumist toetasid küünarnukkidega peatugedele, seega pidin peaagu terve tee jälgima, et mõni mulle pähe ei roniks. Reilika kutsus mind Apollosse ka. Mõtlesin kas minna või mitte, koju jõudes otsustasin enne veidi puhata ja alles siis otsuse langetada. Tõmbasin pildid arvutisse, pikutasin diivanil ja nii ma magama jäingi., ärkasin alles hommikul.

Reedel käisime Liisuga linnas. Tahtsime ratsaliitu minna lõpuks rohelistele kaartidele järgi, aga keegi ei vastanud terve päeva telefonile. Ma ei kujuta ette, mitu korda ma sinna kokkuvõttes helistasin. Tahaksin siin kohal ära märkida, et seda projekti alustasime veebruaris, kui oli soodushind, Ellen tegi selle n-ö testi aga alles aprillis ning meie nimed suvatses viimane üldse juulis toimunud EMV-l ära kinnitada. Jajah, pool aastat on ju ka tore sellega tegeleda, või mis?
Nii veider, et kuskil pole kirjas ratsaliidu reedesest suletud olekust, samas kästakse aeg eelnevalt kokku leppida, et saada soovitud asi kätte.

Laupäeval käisin emaga terve päev Telliskivis kirbukal ja linnas. Marten Kuningas on leidnud endale väga muheda uue koosseisu.

Täna sain Leenaga kokku, kes andis üle selle B-Vertigo pluusikese tagastamislehed. Homme peame aga veel kohtuma, sest viimane unustas anda allkirja - ilma selleta ei saa ära saata. Käisin kaubamajast läbi, kust ostsin ühe toote, samuti ka toidumaailmast, kust hankisin puuvilju klassi grilliõhtuks. Saime Lauraga terminalis kokku ning sõitsime kohale. Õhtu oli väga mõnus ja naerda sai üle pika ikka korralikult. Lahkudes põrkasin kokku Liisaga, kuna me eriti ei suhtle, polnud mõtet hakata ka kümne meetri pealt tsautama ja lehvitama, kuigi viimane hoidis pingsalt silmsidet, seega usun, et ta tundis mu ära küll.

Postituse teine pool pole küll eriti seotud ratsamaailmaga, aga tundsin, et see vajas siia lisamist.
Homme võib-olla talli, oleneb, kuidas ilm on. Tahan võimalikult intensiivselt hobusele takistussõitu meelde tuletada.

Sincerely yours,
Grete

22.08 - The consequence

Saime Reilikaga Vana-Pääskülas kokku ning suundusime koos edasi Kernu. Kohale jõudes tormasid Ester ja Kerli kohe minema, tuues vabanduseks, et arsti aeg muudeti. Jäime siis omapead ning toimetasime vaikselt edasi. Tõime hobused koplist ära, kuigi Adeele üritas taas põgeneda. Kogu aeg on nii, et kui ma kellegi teisega lähen hobust ära tooma, siis viimane keerab tagumiku ning jalutab minema, aga kui üksi käin suksul järel, pole häda midagi.
Tüdruk ehitas mulle samal ajal kaks takistust, kui hobust puhastasin. Välja kukkusid need kuskil maksimum 50 cm. Vinnasin end selga ning tegin soojendavat sammu ja traavi. Poolpeatustega muutus järsku nii elevile, et tahtis kohe trenni alguses galoppi pakkuda - seda õnneks vähesel määral, seega suutsin teda n-ö taltsutada ja tagasi hoida. Pärast eelnevat tegin pikalt vaba ratsmega sammu ja mõne aja pärast võtsin galopile. Oi, kuidas ta mul jälle alt ära tõmbas, paari tõste ajal lausa hüppas erutusest galopile. Võrdluseks võin tuua Angela, kes kiiremas allüüris väga äksi täis minnes keksib. Üritasin hobuse maha rahustada ja lõdvestavast traavist galoppi tõsta, mis kord õnnestus, kord mitte.
Hakkasin tulema risti, jooksis mööda. Olin jahmunud, sest ta pole mul nii kunagi teinud. Proovisin igalt poolt, erinevate voltidega, mõlemast jalast, no endiselt jooksis mööda. Isegi, kui sai enne takistust samale poole stekiga, kust ta siiski lõpuks mööda jooksis, jätkas endist viisi. Praegu tagantjärele meenutades hakkab mul nii halb, mõeldes, kuidas ta sai karistada mu käest, samas... ma ei osanud midagi muud sel hetkel teha.
Küsisin siis, kas äkki Reilika soovib proovida. Läks selga ja muutis risti kõrguse umbes kavaletiks või isegi veidi madalamaks. Jooksis isegi sellest mõned korrad mööda, aga siis käis suksul plõks peast läbi ning hakkas traavis üle tulema. Hüppasid tüdrukuga 2x ning vahetasime taas ära. Siinkohal peaks mainima, et Starry sai endale uue supermugava koolisõidusuunalise üldsadula. Samuti on see hobune nii teistsugune, põhimõtteliselt peab olema säär kogu aeg tugevalt peal, muidu jääb ta sul all lihtsalt sammule või isegi peatusesse. Ma mõtlen kogu aeg all ikka, et sa konstantselt tunned, et teed tööd ja säärelihas on pingul.
Läksin ise selga ning tulime traavis päris mitu korda, üldse ei jooksnud enam mööda, ainult siis, kui tulime terve diagonaali FXH galopis (rist oli umbes X-is), vaatas veidi, et no, kust saaks mööda hiilida ja tiba vingerdas all, aga läks üle. Samm ka klappis väljaarvatud üks kord, kui ta tõukas suhteliselt kaugelt ära.
Pärast tegin veel kuskil 20-meetrise voldi ja opa, kui pehme hobune oli. Sellist pehmust ja kergust otsin ma ju iga trenn.
Lõpetasime suhteliselt kiiresti trenni ära, sest aega oli väheks jäänud. Oleksin pidanud Adeelet veel jalutada, sest viimane tilkus higist. Kael ja selg oleks justkui otse pesust tulnud, samuti puhus aeg-ajalt jahe tuuleiil, seega loodan, et totukas ennast koplis seistes ära ei külmetanud. Teda karjamaale viies ning lahti lastes käitus üliarmsalt. Tavaliselt longib ta otsejoones karja poole minema, kuid see kord jäi üsna kauaks silitusi ja sügamisi nuruma.

Jooksime kahekesi bussipeatusesse ning buss tuli üsna pea, seega päris täpselt jõudsime.

Õhtul käisin Liisuga linnas ja Lasnamäel kooliasju ostmas ja lihtsalt olemas.

Homsed plaanid näevad ette kas 15-kilomeetrisele matkale minemist või ratsaliidus rohelisemärgi järel käimist - kõik oleneb ilmast.

Sincerely yours,
Grete

21.08 - sorrow

Kernu jõudes vahetasin riided ning läksin Estriga vestlema. Sain teada, et nad olid Reilikaga eelneval päeval maastikul käinud, esimene Adeelega. Rääkis siis, mis toimus, ning et nüüd saab aru, kuidas ma olen pingutanud. Adeele pole üldsegi lihtne hobune, kohe üldse mitte.
Viisin varustuse lasipuu juurde, sain Adeele kohe koplist kätte, puhastasin ära ning Ester aitas mu selga. Vahetasin trenslid olümpiate vastu ära, sest mulle üldse ei istu, kui ta trenni keskel arvab, et enam ei viitsi pead all hoida.
Sõitsin ilma sadulata. Traavis tegin igasuguseid kujundeid: volte, erinevate aasade arvuga serpentiine, pool- ja täisdiagonaale, poolkaari - nii 10- kui ka 20-meetriseid. Samuti palju üleminekuid. Ma olin ausalt öeldes väga üllatunud - ja seda heas mõttes - hobuse reaktsioonist, kui põlved kinni lukustasin. Kohe jäi kuulama ja minu märguannet ootama: poolpeatuseid, traavist peatusesse ja sammule üleminekuid ning vastupidi. Kõik toimis ja hobune oli väga hea, isegi ratset hoidsin nagu udusulge kergelt näppude vahel, mitte nagu tavaliselt -  terve aeg vastu. Tahtsin äärepealt trenni lõpetada, aga nii suur kiusatus oli teha galoppi. Võtsin välimise käega väikesest laka tutist kinni ja tõstsin. Ausalt öeldes, kui ma poleks eelnevat abinõud kasutusele võtnud, oleksin maha kukkunud. Alguses oli päris hea, pehme, aga natuke kiirustas ja kohe, kui valvsuse kaotasin, tahtis uuesti alt ära tõmmata. Pärast olin omadega ikka täitsa jännis, sest hobune kihutas mööda platsi ringi ja vedas õlaga välja. Ma tõepoolest ka ei mäleta, millal ta viimati nii tegi, et kohe julmalt rammis koolisõiduaiani välja ja põhimõtteliselt koha pealt pööras end ümber teise suunda ja nii 2 korda järjest. Võtsin siis sammule ja isegi siis üritas midagi korraldada - ei lasknud.
Lõpetuseks tegin päris kaua traavi, sest tahtsin teda lõdvestama saada, aga ta pakkus mulle kogu aeg galopitõsteid, ainult keksis mul all ja oli pinges.
Kokkuvõttes võiks öelda, et trenni esimeses pooles ma tõesti tundsin, et olen temaga viimase kahe nädala jooksul midagi saavutanud, teises aga, et kõik on peale võistlusi luhta läinud, ei tea, kas eilse matka pärast, kui Ester võttis Adeele ja sõitis temaga, või millegi muu süül. Natuke morjendas ka asjaolu, et viimane isegi ei suvatsenud varem küsida või ette teatada, et läheb nüüd üks päev mu suksuga maastikule. Jah, veidi imelik on nii mõelda, sest naine on ju ometigi hobuse omanik, aga nagu näha, siis ka üks sõit teise ratsanikuga võib meie koostööd ning taset alla viia.

Homme pidi Kerli ka olema, seega loodan, et tuleb üks tõsine töö, sest mulle eriti ei sobi, kui Adeele kohe peale võistlusi üritab mulle uuesti pähe istuda. Loodetavasti hakkame ka lähiajal uuesti veidi takistussõiduga tegelema.

Sincerely yours,
Grete

Polli koolisõit 18.08.2012

Ma olen seda postitust juba nii kaua edasi lükanud, sest tean, et see tuleb ikka suhteliselt pikk. Kuid here it goes...

Reedel läksin 12:54 marsaga Kernu. Hommikul tõusin juba seitsmest, et minna emaga sularaha välja võtma. Koju tagasi jõudes magasin veel tund aega, enne, kui hakkasin talli poole sättima. Väike trall käis ka koti ümber, mille puudumise avastasin alles asju kokku otsimisel. Tõin selle parandusest ära ja kiirustasin marsale. Hiljem tuli välja aga, et asjatult, sest jõudsin peatusesse oma 20 minutit varem, kui mitte rohkemgi.
Kernus tõin varustuse lasipuu juurde, kuid kuna kedagi polnud näha, võtsin asja rahulikult, venisin ringi ja käisin vahepeal telefoniga Facebookis. Üsna pea tulid Reilika ja Kerli, kelle hääled juba kaugelt tuvastasin, kuid olles hõivatud, ei teinud sellest välja. Kohe pärast tüdrukute saabumist ilmus välja Ester. Läksime koplisse ja tõime Adeele ära.
Trenn oli super hea, kuigi ma sellest midagi eriti ei mäleta. Vaid seda, et juba soojendavas traavis andis kaelast järgi ega kakelnud. Samuti sain galopi ikka väga pehmeks ja hobune ei tõmmanud alt ära. Diagonaalides suutsin nurgad mõlemalt poolt enam-vähem läbi sõita. Tegime palju üleminekuid. Hobune toimis väga hästi ning võistluste eelne tunne oli hea. Pärast mind tegid Reilika ja Starry, kellel trenn nii hästi välja ei kukkunud, seega meie mõlema lootus teha vaid kerge trenn neil ebaõnnestus.
Õhtul pesime hobused teepuuõli šampooniga ära. Veemõnude lõppedes jõudsid ka Ester ja Taavi Kalaojast valge valtrapi ning treileriga, seega hakkasime sisseminekut harjutama. Alguses läks Starry, kes käis 2 korda sisse-välja ära. Kui Adeele kord hakkas saabuma, kasvasid hobusele juured alla. Tahtis niigi pisikese kaldega rambist üle otse treikusse hüpata või siis küljendas ennast poole pealt maha. No tegime oma mitu üritust, kui lõpuks suksu aru sai, et pole midagi hirmsat. Pärast taheti Starryt uuesti laadida, kuid viimane polnud eriti vaimustuses kitsasse kohta minemisest. Ja nii ta läkski, poolteist tundi jamamist, kuid Reilika sai ratsu peale. Vahepeal olin mina muidugi enda hobust söötma läinud ning hiljem läks Adeele kohe vaheseinaga vahesse, isegi ei vaadanud, kust maha saaks trügida. Nagu vana kala, arvestades, et Starry käis eelmisel suvel noorhobusteülevaatusel Ruilas.
Seega õhtu lõppes positiivselt, sõime üle pika aja (olin hommikul põske pistnud vaid 3 pisikest pannkooki ja sellega kümneni õhtul vastu pidanud), magama saime alles poole kaheteistkümnest, kuid ärkasime juba enne kuut.
Ilmselt närveldasin veidi, magasin võõras kohas või siis nägin katkendlikku und, sest ärkasin selle kuue tunni jooksul vähemalt 7 korda mitte millegi peale üles.
Hommikul vahetasime kähku riided ning suundusime päikesetõusul udu sees kabjalistele järgi. Vaatepilt oli tõeliselt lummav, üks ilusamaid, mida näinud olen. Muidugi täiendasid seda ka hobused. Sidusime Adeele ja Starry lasipuu külge kinni ning asusime lakkadega mässama. Suur must parv sitikaid lendas meie peade kohal, seega vahepeal läksime veidi eemale, et piserdada end sääsetõrjevahendiga üle, sest kihulased ja habesääsklased (vist?) olid meid üleni ära söönud. Siis sattus aga Starry millegi peale paanikasse ning tõmbas peaaegu lasipuu pinnasest välja, õnneks purunesid enne aga tema päitsed, mistõttu ta vabanes.
Ester ja Kerli tegid hobustel sabad ja kehad puhtaks. Läksime kuskil poole üheksast sööma, pärast mida hobuseid laadima. Starry küll alguses korraks passis, aga läks kohe sisse, Adeele ka otsejoones. Olime eelmine õhtu varustuse juba autosse ja treileri sadularuumi viinud, seega sõit Pollisse võis alata. Taavi juhtis autot pea terve tee 40 - 60 km/h, sest Adeelel oli alles esimene sõit. Ester käis ka mitu korda tee peal vaatamas, ega hobused väga närvis ole. Mida enam Polli poole, seda rohkem hakkasin ka mina pabistama, õnneks on mul hea omadus esinemise ajal rahulikult võtta.
Kohale jõudes võtsime hobused maha ja panime boksidesse, sättisime nii endid kui loomad korda ning suundusime soojendama. Adeelel polnud aega üldse minu peale mõelda, muudkui hirnus igale hobusele kõrvad kikkis. Soojendades ka üldse ei tahtnud alluda minu tahtele ja märguannetele, pelgas kõiki, häälitses ja kakles. Eriti kartis ta hobuseid, kes sõitsid traavis vastassuunas näoga meie poole, selle peale otsustas suksu taandada ja kolmel jalal koha pealt ümber keerata. Ehk siis soojenduses lihtsalt sõitsingi ta lahti, ei nõudnud midagi. Võistlusplatsile minek oli ka omamoodi koomiline. Ta kartis seda valget linti, mis piiras aeda ja suleti võistleja sisenedes. Sellest pidime aga läbi minema, kuid hobune peaaegu hüppas platsile. Aeda jõudes tundus aga nagu täiesti teine hobune. Alguses küll hirnatas korra ja vahtis suurte silmadega tähtede juures olevaid lillepotte, aga muidu oli okei. Muidugi jäi mul kõige magusam osa mainimata. Polli koduleheküljel olid nad üles laadinud 2012. aasta traaviskeemi, aga hobumaailmasse 2011. oma, seega saime kohe ühe ilusa vea, sest sammus keskliinile minnes oli esimene kaar vasakule, mitte paremale, nagu ma olin õppinud. Muidugi sellega vedas mul küll, et enne sõitu sain teada, et eelmise aasta skeemis oli märgitud, et terve skeem kergendada v.a viimane 20-meetrise diameetriga ring. Kui ma seda ei oleks teadnud, oleksin ilmselt saanud kahe vea tõttu disklahvi. Ester muidugi ei lasknud asjal omasoodu minna ja läks Annakale meie skeemi näitama ning ka Ingrid Randlahele, kes osutus viimase kunagiseks kursaõeks. Kokkuvõttes võeti meilt mõlemalt siiski 2 punkti lõppskoorist maha.
Pärast skeemi viisime hobused boksi ja pakkusime juua, millest mõlemad keeldusid. Käisime veel igal pool loomaaias ringi, kuna aega oli kuskil 1.5 - 2 tundi järgmise soojenduseni. Kuskil pidid veel mingid trikiponid esinema, millest aga haisugi polnud. Varsti toimus autasustamine, alustati väikestega, kellel, tuleb välja, oli eraldi klass. Kuna vanemate grupi auhinnatseremoonia hilines, siis käisime sealsete A6 sõitjatega koos Ingridiga skeemi läbi. Naine rääkis ka, mida tema just isiklikult rohkem hindaks, kuidas mõned asjad teha ning mida arvestada. Jõudsime umbes poole ära analüüsida, kui jätkasime üritusega. Reilika saaavutas III koha 63,... , mina aga 58,571 %, kuid kohta kahjuks teada ei saanudki, sest pingeritta seati vaid 5 esimest, kelle seast puudusin. Kuna neil jäi veel rosette üle, siis Annakas küsis, kes tahab veel ja Reilika kohe hõikas: "Grete tahab!" Jälle naersime totruse üle.
Eks ma pettusin ka väheke, aga ega kõrgemat skoori polnudki oodata hobuselt, kes esimest korda elus kuskil väljaspool kodu üldse treilerist maha astus, eriti, kui tegemist veel võistlustega, kus palju närveldamist ja uusi asju. Aga Mariliis oli nii range, no tõesti, ladus seal tuimalt kuusi, mõned viied sekka, aga ühtegi lahti seletavat kommentaari, mis tegin valesti/õigesti, polnud. See-eest Ingrid hindas normaalselt. Samas vahepeal jälle ei saanud temast aru, et kui kirjutab, et hästi jälgitud teed; kena kaar; kena rütmiga, õige kujuga volt, siis miks ta hindas mind ikka ainult 6.5-ga. Hinnetelehe lõppu kirjutas veel: "Kenasti sõidetud veidi pelgliku hobusega." Naersin seda lauset oma mitu-mitu minutit, üsna pea ühinesid minuga ka Kerli ja Ester.
Teise skeemi soojenduses tundis hobune ennast kindlamalt ega passinud enam kõike. Esimese galopitõstega jäin väga rahule, sest kasutasin ainult säärt, mille peale ta tegi 2 rabistavat traavi sammu ja läks üle kiiremale allüürile. Kodus tavaliselt jookseb mul pool ringi traavis ja tõstab alles siis. Sellest hoolimata võtsin skeemi sõitma minnes igaks juhuks steki kätte, mille peale Adeele kohe väga erutus. Iseenesest polnud midagi viga ja skeemisisene esimene galopile tõste õnnestus hästi, diagonaalid ka, aga nurki me lõikasime ikka ebareaalselt palju, mis sest, et ma lükkasin teda nii palju, kui sain, sisemise säärega välja. Nii tore, et A-s ühtegi kohtunikku polnud. Pärast vasakust jalast diagonaali ja töötraavi uus tõste veidi ebaõnnestus. Harjutus pidi ideaalis toimuma C ja H-i vahel, aga mul tõstis alles pool meetrit peale H-d. Iseenesest hobune ei kiirustanud ja jooksis üllatavalt pehmelt, aga lõpetavas traaviosas suksu lihtsalt keksis mul all ja pakkus peaaegu iga kahe sammu tagant galopitõsteid. Üritasin siis võimalikult kiirelt poolpeatustega hobuse kontrolli alla saada, mis muidugi tegi asja hullemaks. Aga lõppkokkuvõttes jäin rahule. Kui ma oleks ta ratsmesse ka saanud, siis oleksime Reilikale ja Starryle ära teinud. Adeelel ongi just kõige raskem see õige peaasend. Olümpiatega (nende üherõngalistega) on kerge, aga trenslitega... mitte nii väga.
Võistlejaid oli vaid 7, seega toimus auhindade jagamine üsna pea. Kuna me olime juba hobustelt sadulad ära võtnud, siis läksime kohale ilma. Saime ilusa V koha 59,624 protsendiga, Starry ja Reilika IV 60,1... %. Auringi ma ei kommenteeriks... I - III kimasid galopis ees, me sõitsime rahulikult traavis ilma sadulata järgi. Kuna see oli Adeelega esimene kord, siis vahepeal kiiremate sammude ajal käisin õrnalt küljelt-küljele tasakaalu otsides, kui võtta arvesse, et mu ratsul on suhteliselt põrutav selg.

Kokkuvõttes jäin päevaga väga rahule, eks ma väheke tige olin selle esimese skeemi karmuse pärast, sest öeldi, et ratsmes olek ja kontakt pole üldse olulised, just ratsaniku ja hobuse koostöö ning istak. Teises skeemis lohutan ennast sellega, et Mariliis pani vähemalt esimese harjutuse eest 8 ja galopi ning 4-sekundilise peatuse eest 7. Samas hindas jälle Ingrid väga karmilt, lõppu kirjutas veel: "Hobune näitas head lõdvestatust ja maadhaaravust sammus. Traavis kiirustab. Galopitõsted ebapuhtad." Viimase osaga olin ning endiselt olen vastumeelt, sest Adeele tõusis lihtsalt superhästi eile, tõesti ei tea, mida Ingrid seal nii kohutavat nägi.

Läksin eile magama juba õhtul üheksast, sest olin jube väsinud. Hommikul tõusin ikka 7:15, et Stiinalt laenatud valged püksid ja redikas tagasi viia. Kokkuvõttes läksin talle ja Spiccatole groomima. Tegin peamiselt patse ning valjad ja sadula mingisuguse nahamöksiga kokku. Tõeline huumor tänases päevas oli aga see, kui Kätlin (Kivirand) tahtis, et ma Stiinat ja teda filmiks ning istutas mu kavaleti klotsi otsa mingi soome vanematsorti meesterahva vihmavarju alla... Eks ma siis õnnelikult seisin seal, Marianne taga kergelt muigamas. Viimasele läksin ka vahepeal vihmavarjuneiuks, kuna ta filmis Eppu ja mõndasid teisi. Pärast oli mingi grill, kus oli väike istumine. Sööma ma seal teiste kulul ei hakanud, mis sest, et liha ja salatit jäi järgi. Aga kõik võistlejad olid 5€ stardimaksule lisaks maksnud ja mu südametunnistus ei lasknud võõraste inimeste raha eest süüa. Päeva lõpuks olin ma läbimärg pealaest jalatallani, seega pidin oma pooltõbise ema Stiina poole kuivade vahetusriietega vastu kutsuma.

Kui kunagi Estrilt pilte saan, siis lisan siia ka, praeguseks jääb aga postitust kaunistama üks klõps soojenduselt, mis leitud kuskilt fotoalbumist.

Sincerely yours,
Grete